Reede, 30.september 2005. Kiss of life

NYC käib suu lahti ja surub hammaste vahele peaaegu et kõik, mis ette jääb. Osa tema lemmikumatest asjadest ning nurkadest olen maitsestanud vastava mõrumaitselise spreiga - York, neid närides ja peale spreitamist uuesti närida üritades, jääb vastavat objekti eriliselt juhmi näoga põrnitsema. Minu väikesed sadistlikud rõõmud tema suurte sadistlike rõõmude kõrval.

Täna ma ei pannud jonni pärast neid jalatseid ära, mis endale jalga panin, kui homikust jalutuskäiku tegema läksime. Nii ma siis olen viimased tund aega pea iga viie minuti tagant jooksnud tema pessa korraldusega "EI TOHI!" Üks vahe jälgisin ma tema jalatsitele lähenemise taktikat - ta mängis häälekalt oma mingi piiksuga (mis üldjuhul teda ei huvita), tõenäoliselt mõttega mind ära petta, ning liikus vaikselt vaikselt jalanõude poole kuni piiks oli otsapidi tossudel sees. Nii ta vahepeal piiksutas ja ettevaatlikult nuusutas tulevast jahisaaki. No ja hetkel kui ta haaras tossust ning pürstis pesa poole, lendasin mina juba oma korraldusega kohale.

Praegu on möödunud üks kümmekond minutit ja jalatsid seisavad puutumatult.

Ja ta on nende nelja nädalaga, mis ta mu juures olnud on, päris kõvasti kasvanud. Mina tajun seda kaalust, teised ütlevad ainuüksi paar päeva mittenägemisest.

Muidu... Sügis on täitsa käes. Pime ja ilus. Kui vahepeal päikest ka paistab, on ikka päris taevalik. Ja väljas on nii mõnusalt soe. Võtsin end kokku ja asusin otsast arutama sõlmi, mis mu elu häirinud on. Sõlmi, mis mind erilise kaotajana panevad tundma. Sünnipäevaks peaks juba asjad paremad olema. Vähemalt on see üks endale püstitatud tähtaeg. Liigutamine liikumise nimel on kõige võti. Vähemalt minu jaoks.

I think I've been kissed by life.

Hiljem:

See tekitab tunde, et tahaks ka selline vedel olla ja langeda.

Ja see on lihtsalt eriti haige.

Ja see on, nooooh, oooookei.

Ja siis see on päris naljakas.

Jne jne.

Ja jaa, tööd ei viitsi teha ja löön aega surnuks. Tegelikult hoolitseb selle eest Sista. Aga noh, aeg on mõrvar enivei, nii et võib lüüa küll.

Kolmapäev, 28.september 2005. Who's got the love

Time after time I say: "Oh Lord, what's the use"
Time after time I say: "This just won't do"
But sooner or later in life the things you love you lose
Just like before I know I call on you

Occasionally my thoughts are brave and friends are few
Occasionally I cry out: "Lord, what must I do"
Occasionally I call up: "Master, make me new"
You've got the love to see me through

Öösel käis selline pauk, et ma oleks võinud ehmatusest läbi une endal voodi ära märjata. Küsisin musi käest, et mis see oli. Ta ütles, et ei tea ja jäi vist edasi magama. Mul süda tagus jubedat moodi ning und ei taht enam tulla. Ma pole sellist äikesekärgatust veel oma elus kuulnud. Esimene mõte oli, et mingi maja õhati mu maja kõrval. Kuulasin silmad kinni veel tükk aega seda müristamist. Ja mõtlesin, et imelik, õhtul vaatasime ilmateadet ja seal ei olnud äikesest mitte mingit juttu. Ja et kas NYC on koridoris hirmust segane?

Hommikul kell 6 helises musi mobiil ja ta läks bussile. Ma ei jaksanud end absoluutselt liigutada ning hoidsime siis natuke voodis teineteisest kinni. Mina suletud silmadega.

Hommik oli segane. Jõin kohvi ja sõin röstsaia toorsuitsutatud forelliga. Imelik, kuidas ma hommikust süües unustan istuda. Siis poole söömise ajal märkan seda, sest keha on kuidagi väsinud ning väsimus teeb jalad nõrgaks. Siis istun. Peale paari võileiva ja tassi kohvi läheb kõik enam-vähem korda. Veri hakkab kehas liikuma ning mõte tööle. Kuskil seal vahepeal elan läbi ka teatava tunderaskuse, mis paneb mind iga kohvilonksu järel ohkama. Aga üldiselt suudan nii tükk tüki haaval ikka päeva ellu äratada.

Ma armastan. Armastan päeva. Armastan ööd, mis lubab magada või siis sõpradega napsu võtta ja head muusikat kuulata. Muusikat armastan ma väga. Ja lugeda armastan. Seda ma küll ei ole jõudnud viimasel ajal piisavalt teha. Vaheldumisi kergete närvivapustustega armastan oma pätist koera. Ja see armastus kasvab. Samanimelist linna armastan. Väga. Ja oma toalilli ning nendega tegelemist armastan. Söögitegemist armastan. Ja liikumist armastan. Liikumist ideaalide ja unistuste poole. Liikumist klubis, tantsupõrandal, armastan. Ahvatlusi armastan. Ja armastan neile mitte järeleandmist. Oma musi armastan. Ja seda, et mind armastab keegi temasugune, armastan ka.

Tegelikult ma ei tea paremat tunnet kui et armastada ja olla armastatud. Klassika, aga tegelt ka.

Sometimes I feel like throwing my hands up in the air
I know I can count on you
Sometimes I feel like saying "Lord, I just don't care"
But you've got the love I need to see me through

[The Source feat Candi Staton "You got the love". Ka sissekande alguses]

Teisipäev, 27.september 2005. Boys have done a bit of bird

Eile käisin Tartu Rotary Klubi naistele Käärikust rääkimas. Mitte et see seal kedagi huvitanud oleks, aga kutsuti.

Tööga on asjad imelikud. Ma nagu ei suuda praegu end selle koha taustal kuskile asetada, identifitseerida end selle kaudu. Eks see läheb jälle üle. Aga praegu ei ole asi nii kuidas võiks olla.

NYC on pätt. Kõige ebahuvitvamad mänguasjad on need mänguasjad, mis talle mõeldud on. Huvitavad mänguasjad on ta enda poolt täiskusetud ajalehepaber, jalanõud, loomulikult (kui Sista ja Tupsu Dada eile mulle külla tulid, vedas ta nende mõlema jalanõud endale pessa - hull ahnepäts), mu plaadid ja dvd'd, millele ta küll läheneb veel teatava ettevaatlikusega ning mu läpaka kott. Aa, ja see koerte lemmik tolmuimeja. Selle tolmuimeja fenomeni peale olen ma mõtelnud. Vanemate retriiver jookseb teise maja otsa, kui tolmuimejaga tegutsema hakatakse. NYC haugub selle peale. Ja jookseb siis pessa. NYC on teatavas mõttes nagu kass. Ta hiilib ja siis ründab (ja siis jookseb pessa) ning maiustusega ta enne selle söömist mängib tükk aega, nagu kass hiire viimaseid elusekundeid mõnitades.

Eile tundsin, et peale joomast nädalavahetust on esmaspäeva ikka raske kainelt mööda saata. Ei, ma ei räägi nagu alkohoolik. Ma räägin lihtsalt nagu vend, kes tahaks esmaspäeval peale joomast nädalavahetust ka juua. Teisipäev on juba kergem.

Ma tahan joovastust. Pidevat joovastust.

PS. Kuulake Robbie Williams'i uut lugu Trippin siit. Seal on video, mis on päris tore, ka. Ma terve eilse õhtu ja tänase hommiku olen seda kuulanud. On kohe üks selline hea lugu. Cheers!

Esmaspäev, 26.september 2005. Päeval

Pühapäeval mõtlesin, et ma olen ikka üks paras jota. Laupäeval ei suutnud ma vaatamata sellele, et oleks olnud vaja tööasju ajada, end üles vedada, sest reedesest joomast oli lihtsalt võrdlemisi paha olla. Kuskil kella nelja ajal hommikul tantsisime mõnekesi Olav Ehala "Armastatud Laulude" saatel balleti- ja moderntantsuliigutusi meenutavaid tantse. Õnnetud naabrid! Nad võiks mulle juba midagi ütelda.

Kõik see ei takistanud muidugi laupäeva õhtul Rasputinisse viina jooma ja heeringat sööma minemast ning siis kluppi koperdamast. CT oli võrdlemisi tühi, aga meeldiv. Ja peo lõpus lasti toredat indie-muusikat ja mind tabas ülikooliaegne nostalgiapuhang.

Pühapäeva veetsime Piiluga teleka ees muusikakanaleid vaheldumisi pornokanaliga vaadates. Õhtul keeras aga närvi päris korralikult üles, sest NY on haukumise selgeks saanud ja ta haukus lihtsalt iga asja peale mis ette jäi (näiteks mina). Ja vaatamata ülisuurele soovile lugeda, ei suutnud ma voodisse minnes teha muud kui sügavalt magama jääda. Mis omakorda muidugi ei tähenda, et ma öösel magada oleks saanud. Vaatamata suurele tekihunnikule, mille alla ronisin, oli mul terve öö kuidagi külm ja niiske olla ning ma nägin unes, kuidas ma mingisse pimedasse majja magama pidin minema ning ma ei suutnud ära otsustada, kas võtan kaasa magamiskoti või voodipesud koos patjade ja tekiga.

Nädalavahetus pani mind mõtlema siiruse, hoolivuse, ahvatluste ja bitchikssolemise peale. Mingite tulemusteni ma oma mõtetga ei jõudnud.

Neljapäev, 22.september 2005. Värvid, puhkus ja messengeritus

Vaatasin just, et kased toitlustushoone kõrval hakkavad kollaseks minema. Loodus muutub küll tuhmimaks, kuid mõnevõrra värviküllasemaks.

Väike väsimus on peal. Eile, kui Sista ja Maq võtsid NYC Ihastesse kaasa, tekkis mul tunne nagu oleks puhkus alanud. Heitsin diivanile ja tundsin end hetkeks kuidagi rahulikult. Jäin magama. Tund aega magasin ning ärkasin võrdlemisi värskena. Arutasime hiljem ühe vana tuttavaga, et niimoodi inimene õpibki tegelikult puhkama. Kui inimesel ei ole päevad ja ööd otsa sellist õiget puhkusehetke, siis teatavas mõttes oskab ta järsku selle puhkusehetke saabudes seda maksimaalselt ära kasutada.

Mingil seletamatul põhjusel mul MSN Messenger oma nädal aega juba Käärikul ei tööta. Lähen sisse ning programm jookseb kohe kinni. Ja aru ma ei saa, mis see probleem olla võib. Kodus ei ole messengeriga mingit muret, kõik on töökorras. Täiesti arusaamatu. Kuda see võimalik on, mh? On keegi, kes teab, mis selle jama põhjuseks võiks olla?

NY magab mul siin laua kõrval. Hommikul tegime päris suure tiiru. Järjest rohkem tundub mulle, et mida suurema tiiru ma temaga teen, seda rohkem ta joosta tahab. Normaalne. Ma lasen tal veel puhtast halastusest natuke kasvada ja istun siis ratta selga ning teen talle jooksu.

Halastus. Milline imelik sõna.

Kolmapäev, 21.september 2005. Rubriigist "Rassel suunab Teid mõnudele"

Eile õhtul tegin kaks kooki. Mõlemad prantsuse köögi klassika - Tarte Tatin (mis maitses väga hea) ja Tarte aux Figues et aux Pommes (mis oli juba natuke raske süüa, sest eelmine kook oli magusavajaduse juba päris korralikult ära rahuldanud, aga täna hommikul kohvi kõrvale maitses suurepärane).

Igatahes, praegu on asjad ju nii, et igal pool uputab õuntest. Nii meilgi. Ja siis mul on köögis suur kastitäis õunu ning ma ei taha, et need hukka lähevad. Nii ma siis mõtlengi pidevalt, mis nendega ette võtta. Ja koogitegemine on ju õunte kasutamiseks üks parim ettevõtmine. Eile arutasime Aksessuaaride ja Sistaga, et peaks õunaveini tegema. A see oleks juba suuremat sorti "keetmine".

Aga tehke Tarte Tatin'i. See on suurepärane ja päris lihtne ka.

Selleks on vaja:
100g kanti võid
100g kanti kuldset suhkrut (a saab ka valgega)
800g kanti õunu, kooritud ja viilutatud
paar-kolm lonksu Calvadosi
300g kanti valmistehtud lehttaigent (seda tehakse ka muretaignaga, aga lehttaignaga on palju õhulisem ja mõnusam)

1. Esmalt, nagu ikka, tuleb ahi eelsoojendada (elektriahju puhul 200 kraadi, gaasiahju puhul 6). Või tuleb sulatada umbes 25cm läbimõõduga pannil (mille hiljem ahju saab panna). Sulanud võile lisage suhkur ja õunad. Küpsetage segu umbes 20 minutit, kuni või ja suhkur on karamellistunud ning omandanud rikkaliku, kuldse värvuse ja õunad on pehmed. Lisage Calvados ning laske natuke veel kuumeneda, et alkohol ära põleks.

2. Rullige lehttaigen umbes 28 cm läbimõõduga ringiks ning pange see kuumade õunte peale. Ettevaatlikult toppige taigna ääred küpsetuspanni siseääre alla. Nüüd pange pann ahju ning laske koogil küpseda umbes 20 minutit kuni taigen on kerkinud ja kuldne. Valmis kook keerake taldrikule. Sööge soojalt jäätise või vahukoorega. Tõesti, võrratu.

Bon appétit!

Teisipäev, 20.september 2005. Tikk-takk

Eile hammustasin endale väga tugevalt kaks korda ühte ja samasse kohta huulde. Teisel hammustuskorral oli valu nii suur, et silmadest hakkas vett jooksma.

Nädalavahetus oli ilus. Ilm oli super. Kolmapäevast pühapäevani tegin ise palju süüa ja küpsetasin pea igal õhtul ühe koogi. See ise kodus söögitegemine on ses mõttes ikka jube, et köök ei saagi kunagi korda. Pidevalt on kuskil mingid mustad nõud ja vaheldumisi söögitegemise ja söömisega käib üks suur nõudepesu. Nõusid mulle ei meeldi pesta. Süüa aga meeldib väga teha. Ja korras köök meeldib mulle ka. Seega, võrdlemisi loll olukord.

Laupäeval käisime Pt-i ja NY-ga taas Kosel tööd tegemas ja õunu korjamas. Töö ei saa seal kunagi otsa. See on natuke masendav.

NYC sai paaalju joosta. See talle meeldib. Vahepeal ajab ta mind hulluks ja ma mõtlen, et ei oleks pidanud koera võtma. Need on sellised nagu sünnitusjärgsed depressioonihood. Fucking motherhood. Siis on jälle hästi tore ja ma suudan täie südamerahuga paber ja desinfitseerimisvahend näpu vahel mööda põrandaid roomata ning New Yorki väljaheiteid koristada. Ja siis me istume näiteks koridoripõrandal, ma kuulan köögis mängivat Klassikaraadiot ning NYC istub mul jalgadel ning vahib uimaselt ringi. Või siis magab.

Kui NY ära väsib, siis ta mitte ei heida lamama, vaid lihtsalt istub ning vahib sellise poolüleoleva/pohhui/jonnaka/"sa oled nii loll" näoga ringi. Nagu Koselgi:



Peale mullas kaevamist, kõikvõimaliku saasta söömist ning naabrite juurde jooksmist väsis ta ära ja istus oma paarkümmend minutit õunapuu all heinas. Ja pildistamine ei häiri teda sellistel hetkedel absoluutselt. Tal on tõesti siis kõigest pohhui.

Mina siis tiksungi kriisiseisundite ja normaalsuse vahepeal. Tegelikult oleks end nii paljudes asjades kokku vaja võtta ning asju muuta, täiendada. Ja ma ei saa sellega hakkama. Veel mitte.

Kolmapäev, 14.september 2005. Giving is the greatest gift of all

Ära mölise, ütleb naine ja virutab mehele vastu vahtimist. Mehel lööb silmist tuld ning ta kaotab hetkeks tasakaalu.

Sa oled ikka eri lits raisk, hakkab mees naise peale karjuma ning võtab tal hobusesabast kinni. Ma löön su näo siia kraanikausi vastu segi!

Naine pistab täiest kõrist röökima. Sa oled hull või? Tahad oma laste ema vigaseks teha!?! Kes su laste eest siis hoolt kannab, ahh?!? Sa lase kohe lahti või ma korraldan sulle sellise kohtuasja, et sa soovid, et poleks mind kohanud kah!

Ha ha haa!, naerab mees. Sa hoorajurakas ajad mul südame pahaks! Sina, ja korraldad mulle kohtuasja?!? Ha ha HAA! Ma korraldan sulle ise kohtuasja!

Lase lahti!, kisendab naine.

Ei, mina korraldan!, haa haaa haaa!, naerab mees.

Lase lahti, mölakas!

Naisel on juba väga valus. Tal on kuklas tunne, nagu kohe-kohe tuleks suur tutt juukseid tal peast lahti. Ta hing on juba aastaid haige ning ta mõtleb, et tegelikult võiks ta ka ära surra. Saaks vaevast lahti, ning ega siis see meeski kaua vastu peaks. Ilma temata ei oskaks mees hingatagi. Rääkimata siis riiete triikimisest, söögi tegemisest, sokkide leidmisest. Sokid. Rõve. Naine ei kannata mehe sokke tegelikult mitte üks raas. See on algusest peale nagu mürk olnud. Sokid ja sokiaugud ning nende nõelumine. Teenigu raha, ostku endale uusi sokke, olgu inimene. No jah, selleks on muidugi hilja.

Sa sitt sureksid ilma minuta ära!, turtsatab siis naine mehele, kes on nii hoos kohtuasja korraldamise mõttega. Mõelda vaid, korraldaks naisele kohtuasja. Suva, milles teda süüdistada. Sitt naine on olnud. Ja siis saaks lõpuks ometi rahulikult elada. Ilma, et eit ajudele käiks. Sa sitt sureksid ilma minuta ära!!!

Mees: Mida?!?
Naine: Jah!
Mees: Ise sa sured!
Naine: Peale kohtuasja või?
Mees: Jah! Ei! Juba enne!
Naine: Kellele sa selle kohtuasja siis korraldad? Sa oled ikka päris idioot ju!
Mees: Tapan su vaata praegu kohe ära!
Naine: No palun!
Mees: Ah, jäta järgi. Aitab juba.
Naine: Miks? Mul hakkas just põnevaks minema!
Mees: Mu arust on see nõme mäng. Mul ei ole isegi kõva enam.
Naine: Appi! Möku!
Mees: Ja jaa.
Naine: No ja mis nüüd siis saab?
Mees: Ma ei tea. Vihkame vaikimisi edasi ja seksime nagu normaalsed inimesed?
Naine: Segi oled keeranud või?

Mees jäi vait. Mõtles.

Sa vitt ära mölise!, karjus ta siis naisele. Naine virutas talle vastu vahtimist ja mees haaras naisel hobusesabast. Sel õhtul mees orgasmi ei saanud. Naine tuli aga kohe mitu korda.

Teisipäev, 13.september 2005. Küla ja kiirus

Külajuttude liikumiskiirus on muidugi fenomen, mis üllatab ikka ja jälle. NYC oli mul täna siis esimest korda Käärikul kaasas. Kõik ju tore. Hommikul tegime kohe NYC-ga väikse tiiru ja jutlesime paari töötajaga. Need lõid käsi vaimustusest kokku ja... nohh, ninnu-nännu-oi-kui-armas-mis-tõug-see-on? Räägin siis, et Beagle, inglise jahikoer. Ja et Eestis neid päris vähe. Ja et jah, sarnane eesti hagijaga. Üks kolme tunni pärast toitlustusjuhi juurde lõunatama minnes kuulen, kuidas mul on kuskilt ameerikast toodud eriti eriline ja haruldane ning väga kallis koer. Kuula ja imesta.

Muidu on kõik ok. Tööd on palju, tegemist on palju, sügise algus on suurepärane. Lugeda tahaks.

Esmaspäev, 12.september 2005. How to name your dog?

Nimega on muidugi raske olnud. Peaaegu et selle hetkeni, kui tüübi kodo tõin, olin kindel, mis talle nimeks panen. Siis aga mõistsin, et nii see ikka ei lähe. Et see nimi peab jääma selle koera nimeks, kes juba mõni aeg tagasi läks palju parematele jahimaadele.

No ja siis see küna lõhki läkski. Palju erinevaid nimesid. Üks ei sobi ja teine pole ikka see ning kolmandaga ei ole hea kutsuda. Viimane käis ka nime New York kohta, mis mu üks esimesi mõtteid oli. Ja nii edasi ja nii edasi. Nädalavahetusel Puises sai tüüp endale muidugi palju nimesid, alustades erinevate vene nimedega nagu Vanja ja Volodja ning lõpetades erinevate roppustega nagu... võite ise ette kujutada..., mille üks säravamaid oli pühapäevahommikune The Fuck - sest millel oleks veel põhjapanevam tähendus, kui mitte sellel sõnal. Mida me loomad armastame siin maailmas peale söögi ja joogi enam? Eks ikka SEDA. Ja muidugi viitaks artikkel "the" maailma parimale fuck-ile üldse.

No aga mida arvaksid sellest mu ema ja isa? Mu koeraarmastajad vanaemad? Mhh? (Aa, vanaemad muidugi suure tõenäosusega ei mõistaks selle sõna tähendust. Või siis alahindan ma neid?!?)

Lugu lõppeb nii, et Rasseli koer sai nimeks New York. See oli üks esimesi variante, millele mõtlesin ning milleni ringiga ka tagasi jõudsin. Ja need, kes mind tunnevad, teavad, mida see sõnapaar mulle tähendab. Ja kes mind ei tunne, teavad kindlasti, mida see võib tähendada. Ja no miks mitte panna see siis ühe koera, ja veel mu enda koera nimeks! Oehh, rohkem seletamist läheks juba liiale.

Nii et, New York siis.
Hilisem täiendus (13.09.2005): New York City :)


Piilu tegi superilusa foto: New York Puises

Reede, 9.september 2005. Peale söömat

Neljapäev, 8.september 2005. Niuhh niuhh.

Jõudsime kodu ikka päris hilja, mingi kümne ajal õhtul. Autos oli kuts täitsa kuss. Istus mul süles ja peitis oma nina mu jaki käisesse. Sista oli roolis. Kuigi olime varustanud end hulga paberitega, okseriba kutt ei teinudki. Selle eest, kui autost välja astusin, mõistsin, et ta on mulle sülle kusnud. Sistale sõidu ajal ütlesin ka mingil hetkel, et kuidagi jube soojaks läks. Sista ütles, et nad üldjuhul ikka kusevad kükitades. Ja märg ka ei tundunud. Aga võta näpust.

Kodus koperdas ta muidugi ringi nagu vana mees, stoiliselt rahulik nägu ees. Noh, ja siis loomulikult see suhteliselt pidev niutsumine, mis saatis ta avastamisrännakut. Autosõit, võiks ütelda, oli mõnevõrra petlik.

Esimese kusemise korraldas ta vaibale. Teise ka. Selle peale keerasime vaibad rulli ja panime need mõneks ajaks ära. Vaip asendus ajalehepaberiga.

Gio oli muidugi omaette ooper kogu selle õhtu juures. Ta oli uuest sõbrast nii vaimustatud, et ei teadnud, kas temaga mängida või teda karata. Mingil hetkel uus poiss aga avastas, et Gio noks võiks täiesti vabalt rinnanibu eest olla, millest ta kindlasti väga kõvasti uues ja veel võõras keskkonnas puudust tunneb. (Kuigi emast võõrutati kutsikad juba päris varakult ära.) Sellele avastusele järgnesid seega totakad rünnakud Gio kubemepiirkonda.

Kui Sista ja Maq ja Aksessuaarid ära läksid, kobisime magama. Ma olin surmväsinud ja mõtlesin, et kui kutt öö otsa kavatseb nutta, siis ma olen homme surnd. Kui tule aga ära kustutasin, jäi tüüp oma uuele pesale magama. Kella kolme aeg hakkas natuke nutma, panin tuled põlema, jalutasime mööda korterit ringi, jõime, ning läksime uuesti voodisse. Ta ronis pesale, niuksus, ma kustutasin tule, ta jäi kuss. Nii magasime täitsa suures vaikuses kella seitsmeni.

Armas värk.

Teisipäev, 6.september 2005. A pointless nostalgic - that's me

Ostsin nädal-poolteist tagasi Jamie Cullum'i uuesti väljalastud kauamängiva "Pointless Nostalgic". Ja nüüd see siis mul mängib siin. Võrreldes armastutud albumiga "Twentysomething" on see omajagu jazzulikum ning puhkpilli on ka rohkem. Ja ta mõjub kuidagi eriti sügiseselt. Ning see paneb mind mõtlema mingitele asjadele, mis eriti armastusväärsed.

"Twentysomething" sai mu omaks eelmise aasta juunis Floridas. Olime Sista ja Maq'ga kuskil Miami Beach'i ja Fort Lauderdale'i vahel mingis mõnusas raamatupoes. Poes polnud palju inimesi, kõigest mõned. Pood oli ikka päris suur, nagu need raamatupoed USA-s ikka, aga ääretult hubane. Kell oli õhtul peale ühtteist ning ma otsisin DVD riiulite vahel pingsalt mingit filmi. DVD'd olid riiulis nagu raamatudki, seljad minu poole ning riiul küünitas kõrgustesse. Seega pidin ülemistes riiulites olevate filmide vaatamiseks kasutama väikest treppredelit. No ja siis seal lae all kõlkudes hakkas raamatupeo kõlarites mängima Cullum'i Frontin'. Selle mõju mu meeltele saaks kirjeldada ainult ülivõrdes. Frontin' on üks parimaid mingi loo riimeike, mida tean. Arvestades asjaolu, et Pharrell'i Frontin' on üks väga geniaalne lugu, võiks arvata, et seda paremini teha ei ole võimalik. Ja üldse, uuesti tehtud lugude puhul on harv nähe see, et need annavad originaalile midagi juurde, täiendavad seda kuidagi. Jaa, aga on mõned säravamad. Sel hetkel seal poes ma muidugi ei jaganud välja, kes antud ümbertegemise esitaja on. Ronisin siis redelilt maha, läksid plaadiriiulite vahele ning küsisin mingi kuti käest, kes laulab. Ta kutsus mind endaga kaasa ning me läksime kassasse. Seal selgus, et mängis Cullum'i "Twentysomething". Ja nii see album minu omaks saigi.

Hiljem, mööda palmialleesid kodu poole sõites ning läbi autoakna Fort Lauderdale'i luksuslikku ööelu vaadates, tekitas "Twentysomething" minus tunde, nagu oleksin filmis. See on üks erutav ja tugev tunne.

Riimeikidest rääkides, Jamie Cullum on sel albumil (kakskendmidagi'st käib ikka jutt) kahe täiesti ülikõva riimeigiga hakkama saanud. Üks on siis Pharrell'i Frontin' ja teine on Radiohead'i "High and Dry". Tõesti, ülikõva.

Mõnikord mõtlen, et ma tunnen kaht meeshäält sama hästi nagu enda oma. Need on Jamie Cullum'i ja John Mayer'i hääled. Olen neid vist väga palju kuulanud. Samas, ma ei teagi, kas see on ikka tingitud suurest kuulamisest. See on kuidagi seotud samastumise ja ideaalide ja... ja ka mingi ülikõrge naudinguseisundiga, milleni nende muusika mind viinud on.

Cullum'il ilmub septembri lõpus ka uus album. Ei jõua oodata.

Üks ootamine saab homme läbi. Lähen oma koerale järgi. Niuhh niuhh.