Teisipäev, 30.august 2005. Arggghhhhhhhh!!!

Appi milline uni! Kukuks kohe siin samas pikali ja jääks laua alla magama.

Täna on mingi eriti nõme päev olnud. Üks töötaja ajas mind nii närvi, et ma pidin kindlustusagendi kabinetis temaga telefoniga rääkides mitmekordselt häält tõstma (loe: karjuma). Kahju, et inimesega ei ole võimalik normaalselt rääkida. Kahju, et inimene rumal on. Kahju, kui alluv on rumal inimene. (Ja sealjuures ka ülbe - mis ajab harja ju eriti punaseks.)

Ja imelikul kombel on see intsident mind terve päeva närinud. Mõtlen, et äkki oleks ikka rahulikult saanud, või oleks lihtsalt asja sinnapaika jätnud, või... või ma ei tea.

Ah, suva. Lähen joon parem paar õllet.

Neljapäev, 25.august 2005. Õhtul

Õu fakk! Kust need vennad küll läbi on pistetud?!?

Ja no see lugu tänases Postimehes on ikka super naljakas. Vähemalt oli täna sellest palju lõbu meil Käärikul. Mille kõigega inimesed (nagu Tuuli Koch näiteks) küll ei tegele!?! Ennekõike on mul hea meel tõdeda, et mu adminnidel on hea kool meediaga suhtlemiseks. Täiesti professionaalne tase, võiks ütelda. Noh, ja sellest, kuidas muu seas tehakse tasuta reklaami ka Kääriku Puhke- ja Spordikeskusele, ei hakka ma isegi mitte rääkima. Võib rahul olla.

Ma olen ikka natsa väsinud viimasel ajal. Ja tervis ka jamab. Elu on ikka nii imelik. Üldiselt väga nauditav, aga imelik.

Teisipäev, 23.august 2005. Laupäev.

Laupäeval käisin ju ka oma sõbrakest vaatamas. Osa tüüpe magas ja ei saanud maast ega ilmast aru. Nad kõik olid juba nii suured. Eriti suured on neil kõrvad.
Mu oma on muidugi igatet pidi eriline ponsu.

Esmaspäev, 22.august 2005. Esmaspäev.

Kõht valutab. Kusjuures valutab sama moodi nagu siis, kui Haapsalus opilaual lõpetasin.

Ma olen erinevate kõhuvaludega elanud ikka palju aastaid. Keskkooli ajal hakkas mul kõht tavaliselt pidudel valutama. Ülikooli esimesel kursusel sain TÜ raamatukogu kohviku kotletist düsenteeria ja lebasin nakkushaiglas. Järgnesid vahelduvad kõhuvaluhood kogu ülikooli jooksul. Nüüd oli siis see pimesoole operatsioon ning kõhuvalud jätkuvad ikka. Põhiline, mida mu arst on ütelnud, on see, et mu seedesüsteem lihtsalt ei funka korralikult. Ma olevat teismeliseeas liiga kiiresti pikaks kasunud ning seedetraht ei jõudnud järgi areneda.

Mõnikord, nagu täna hommikul, ma tunnen, et ma ei jaksa kõhuvalusid enam kannatada. Nõrkus ning minestamisetunne on peal.

Nädalalõpp möödus kenasti. Paar päeva Tallinnas, sh neljapäevaõhtune kontsert Kadriorus, reedeõhtune "7 samuraid" ka sealkandis, laupäevane suguvõsa kokkutulek ning varajane suve lõpetamise pidu kuskil Tartu piiril (millega läks nii, et kodo sain alles ~6.30), pühapäevapäevased pannkoogid Aksessuaaride juures, mida Aksessuaarimemm nii hoolikalt küpsetas (siin kohal võib märkida, et Donna suhtus minusse äärmise tolerantsiga, arvestades seda, et ma ta kutsikaid endale kodo viia tahtsin) ning õhtune saun vanemate kodus.

Varsti on sügis.

Reede, 19.august 2005. More dogs!

Kui sellest bloogist viimasel ajal juba üks taime- ja koerabloog saanud on, siis ma ei saa ka tänases sissekandes mainimata jätta, et AksessuaariDonna sai täna varahommikul maha nelja vene toiterjerjerikutsikaga. Mõtlesime eile K-ga, et ei tea kui kaua Donna jalgu risti kavatseb hoida. Näed, ei kavatsenudki enam! :) Super igatahes! Õnnessovid Aksessuaariperele!

Kolmapäev, 17.august 2005. Fauna for flora.

No ma ostsin täna jälle endale kaks uut taime. Sattusin mingis meeltesegaduses (tegelikult ma lihtsalt ei pidanud enam vastu ja mõtlesin, et ma lähen piilun) Jardini aiandisse, nendesse kasvuhoonetesse, kus on nii mõnus troopiline õhk, nii mõnusalt niiske ja soe, kus on tohutult igasugu taimi, mida poodides näiteks pole ja kus kõik maksab palju vähem ning kust ma kõik endale koju tooks. Ma ütlesin seda ühele kohalikule, kes voolikuga lilli kastis, kah. Ta ütles, et tal oleks hea meel - saaks homme vaba päeva.

Ja kuigi ma mõtlen, et no mul ei ole neid enam kuskile panna, mahutan ma nad ikka ära. Praegu ma vaatasin ringi ja mõtlesin, et noh, ma võiks Jardinisse homme tagasi minna. (Eeeei ei ei ei ei ei ei Rassel!)

Igatahes, sain täna taas mõnest oma hirmust jagu ning ostsin ühe lihasööjataime. Ma olen neid lihasööjaid natuke peljanud, aga olen alati endale tahtnud. Nüüd ma siis kohtasin sellist, kes mind kohe ära võlus. No on ikka tegelane, ma ütleks. Juba seal kasvuhoones saime kenasti sõpradeks ja nüüd ma täiesti jumaldan teda. No ma jumaldan kogu seda floorat (millest osa nüüd hakkab siis faunale vaikselt 1:0 tegema), mis mul siin korteris elutseb, aga see on lihtsalt värske jumaldus (mõni tund alles vana, mõtelge ise). Ja siis teine uus taim ka. Tema nimi on Basella. Väga võluv nimi, kas pole.

Siin siis, lubage tutvustada, on mu jumalik lihasööja:



Ma tahan endale väikest maja, mille küljes oleks kasvuhoone. Nagu Nero Wolfe'il, kus ta kasvatas orhideesid. Minu kasvuhoones on palju igasugu erinevaid taimi. Eriti troopilisi. Mittetroopilisi oleks ka, aga nemad kasvaks ka tubasemas keskkonnas. Troopilised taimed saaks kasvuhoones kenasti ära elatud. Seal oleks parajalt niiskust ja kuumust ning kui ma seal nendega tegeleks, siis ma mõtleks ennast ka kuskile troopilise kliimaga maale.

Magusa isu on.

Teisipäev, 16.august 2005. Let the rivers wash over.

Eilse päeva parim osa oli Võruskäik vanaema juurde. Õhtul sõitsime Sistadega sinna, niitsime muru, korjasime marju, sõime pooltooreid ja täistooreid õunu. Imelik kuidas mul on sinna end alati raske saada (appi milline süntaks), sealt tagasi tulek on aga veel raskem. Seal valdab mind suhteliselt kohe täielik rahu ning soojus. Nagu see tasakaal, mida pidevalt taga ajan, leiab mind hetkedeks seal ülesse. Äkki seal konutav lapsepõlve turvalisus teeb minusse kohe pesa?

Tagasi sõites oli taevas seletamatult kaunis. Pilved ja päikeseloojang moodustasid igale poole, kuhu silm seletas, kõikvõimalikke tuliseid ja tumedaid toone.

Ma tahaks sauna minna.

Esmaspäev, 15.august 2005. Love for money.

Laupäeval raiskasin Tallinnas poode kammides suure hulga raha - kõik selleks, et olemine oleks ilusam ja nauditavam.

Pühapäeval, kodu koristades (või vähemalt tehes suuri pingutusi selleks, et mu liigutused ja nende tulem näeks koristamise moodi välja), vahtisin poole silmaga FTV-d, kus oli Versace nädalavahetus. Versace'l on ikka kõige vingemad moeshowd, kõige ilusamad modellid ja kõige edevamad ja shefimad riided üldse. See on moetööstuse lagi. Edevuse laat oma kõige säravamas grandioossuses. Ja siis ma mõtlesin raha peale ning selle peale, kuidas maailm seda täis on ning kuidas mingites kohtades pole seda üldse ning kuidas mingi suva Versace triiksärk (või trussik) maksab mõne mehe kuupalka ja kuidas mõne teise mehe jaoks on see õhtusöögisumma. (Mingitest õhtukleitidest ju ei maksa rääkidagi - need maksavad mõne naise aastapalka.) Ega ma nende mõtetega kuskile ei jõudnud (nagu tavaliselt). Lihtsalt, mingi hetk kadus mul viimanegi koristamise tahe ning ma vajusin sügavale diivanipatjadevahelise ja tekialusese soojusese hõlma ning süvenesin mõttelagedalt sellesse ilu ja edu kaifuitamise maailma.

Inimene võib end endalegi teadvustamata kirjeldamatult imelikku vaimsesse staadiumisse viia. Minuga juhtub seda viimasel ajal päris sageli. Sel nädalavahetusel - raharaiskamise, sisustusajakirjade lugemise, FTV vaatamise ning kodu mittekoristamise saatel - õnnestus see mul taas, ja tase on kõrge, ma ütleks. Põhiline on, et sellest tuleb ka midagi võtta. See on see, et ka näiteks masendusest ja stressist tuleb parim haarata, eksole. Ma ainult pole kindel, kuidas seda teha.

Seda aga tean, et "heels are high and black is back".

Samal päeval, a hiljem. Veel rubriigist "Rassel suunab Teid mõnudele"

Veel kord Võruteemal. Nii naersin praegu, et pisarad jooksid. Üks väga iluskurb luuletus, mis võro keeles kõlab nii sõnulkirjeldamatult armsaste:

mu palas iho oll ku palavikuh
istsõ vaiki ja kühmäh sängiveere pääl
ja kisksõ hindä seest karvu vällä
ku nõnast
vai mõnõst salahadsõst paigast
karvu vällä kisku
sis om sjoo edimält väega hallus
peräast imäp olõ-i
vai tunnõ-i vähebält
tuul õdagul nakas mul kõrraga
väega hallõ
ku ma tundsõ
et mu hjuussõq ommaq pikäst kasunuq
ja et olõ joudnuq kõik sjoo elläq
sis mõtli kõrraga
et kas nüüd ku sjoo om müüdäh
ja ma olõ õks eloh
ja ooda-i imäp su kirju ja suuandmisi
kas sis nüüd
saat ja võit
mullõ viil rohkõba hallu tetäq

[Andreas Kalkun - Vikerkaar, 7-8/2005]

Viimane Vikerkaar on Võro & Seto asjast. Väga lahe.

Neljapäev, 11.august 2005. Rubriigist "Rassel suunab Teid mõnudele".

Ma tahtse paari asja soovitada. Ma käve möödunud pühapäeval paari sõbra ja Lil'Sistaga Obinitsan Taarka kaemas. Retk Obinitsa on juba iseenesest üks tore ettevõtmine. Lisaks on Taarka üks väga mõnus meelelahutus, jant selle sõna parimas tähenduses. Ma ikka imestan ja naudin seda, kuidas Merca seda Setu ja Võru asja täie südame ja hingega võtab. See kiirgab ka tema osatäitmises säravalt välja. Ja üldse, see Setu värk on nii hubane ja kodune. Kohapealt saab osta sõira, koduõlut, kangemat Setu kraami ja palju muud.

Siis teine soovitamine on Tartus raekoja platsil (endise Postimehe raamatupoe ruumides) äsja avatud söögikoht Café Truffe. Väga lihtsa, samas meeldiva interjööriga koht, kus pakutakse maitsvaid ja suurepäraselt serveeritud roogasid. Muusikaline kujundus on väga hea. Ja teeninduse pärast läheksin sinna kohe tagasi (tegelikult läksingi - käisime teisipäeva päeval seal söömas ning läksime sama päeva õhtul tagasi veini jooma; punane majavein oli tipp-topp, valge... nooh, enam-vähem). Aa, ja muu seas saab sealt koju osta igasugu itaalia köögi eripärasusi - itaalia veine, oliivipateed, pastasid, marineeritud artishokke ja muud.

Tore, et uusi asju alustatakse ja tehakse. Ja et püüdlikult tehakse. (Sellega seoses tuleb praegu meelde Windows'i "Start something" reklaamikampaania. Selle telereklaam on üks parimaid, mida viimasel ajal näinud olen. Kaege perra.)

Teisipäev, 9.august 2005. Who's the boss, mh (auh)?

Pühapäeval käisin oma kutsi vaatamas. Ta on nüüd kolme nädalane. Tüübid olid eri tegelased juba. Koperdasid ringi ja mu oma tegi isegi häält (haukus noh!). Ma ei jõua ära oodata, millal ta mu juurde tuleb. Täitsa suur igatsus on kohe.



(Mulle tundus praegu silmanurgast, et väljas hakkas lund sadama. Oehh.)

Laupäev, 6.august 2005. Can't lay down tonight, I've already tried a hundred times.

Vihma sajab.
Mis on külvatud, see vajab ka kastmist.
Nii et sadagu aga.

Reede, 5.august 2005. He's a boy-king, but he's a bastard with a problem.

Tase on see, et neljapäeva õhtul (nagu eile) on praktiliselt võimatu Tartu kesklinna söögi- ja joogikohtade välikohvikutes vaba lauda leida. Vot see on tase.

Väsimus on see, kui üks õlu tõepoolest ei jää teiseta ja kui kesköösel koju jõudes kukub inimene kööki küürima ning paari tunni pärast magama minnes on keha jube imelik ning ei anna rahu ("keha on närvi täis"). Hommikul silmi lahti tehes on aga raske mõista kus asub aken, kus uks, milline on see jalg, mille peab voodist enne maha tõstma, et ei tuleks paha päev. Vot see on väsimus.

"Sita ajab keema" on see, kui sel segasel hommikul vetsus istudes inimene avastab, et papprullil on täpselt nii palju paberit, et meelde tuleks hiinlaste tagumikupühkimise lugu. Vot see on "sita ajab keema".

Kõdi on see, kui inimene tunneb endas uudseid vibratsioone ning on täidetud tundega, et midagi erutavat on juhtumas. Vot see on kõdi.

On reede hommik.

Samal päeval, õhtul

Viljandis Vilja poes müüakse kõige paremat makaronisalatit, mis ma oma elus ühest poest ostnud olen. Ja see ei tundunud hea seepärast, et olin Kultra hoovis juba paar laupäevapäevast õllet joonud ja mõnusat muusikat kuulanud. See lihtsalt oli üks ülihea makaronisalat.

Ja Folk oli väga tore. Väsitav, aga tore.

Ahjaa. Seda tahtsin ka kirjutada, et hommikul ostsin Otepää kaubanduskeskusest ühe uue toalille - eesti keeli Sõrmlehe. Ma vist ikka vajan ikka võõrutusravi. Siil ütles ka, et mul endale ei jää varsti enam midagi hingata. (Taim ise meenutab kanepilehti. Väga kena teine.)

Noh, mis siis saab sest elust?

Ma nägin üks öö unes, et olin Rios ja püüdsin meeleheitlikult Anneli telefoninumbrit kuskilt saada, et talle helistada ja siis külla minna. Ei õnnestunud. Eksisin hoopis meeletu suurde hotelli ära ja jooksin mööda koridore ringi ning sõitsin liftidega üles ja alla ning vasakule ja paremale. Ja siis kuskil tänaval kohatasin üht meestuttavat ning küsisin temalt Anneli numbrit. Ta tutvustas mulle oma Brasiilia meesarmukest ja ütles, et on kõige pärast nii erutatud, see Brasiilia ja see ilus mees (ise ma vaatan, et mingi ugly bastard) ning et tal pole sellest numbrist vähimatki aimu. Ja minema nad lendasidki. Sõna otseses mõttes.

Ma mäletan Rio lõhna. Ja ookeani maitset.

Söön 72% cocoa sisaldusega Kalevi shokolaadi. On ikka üks seks maius. Ajab keha positiivset keemiat täis.

Oehh.



You might just turn the world around.

Kolmapäev, 3.august 2005. Armastus pidavat muna olema.

Nii, uus leiaut. Mullidega ja puha. Nõme? Eks ikka. A suva. Mul tekkis lihtsalt vajadus millegi heleda järele. Ja Barbyga leiauti ma ju ka ei hakka panema. Panema. Alla panema. Üles panema. Fuajees räägivad toateenijad lisavoodi panemisest. No tüdrukud, palun!

Eile ostsin endale saumikseri. Lahe riist. Ma olen nüüd kaks õhtut küpsetanud ja vaaritanud. Üleeile tekkiski suur vajadus mikseri järele, sest käsitsi kloppides on munast valget ja tihedat vahtu võrdlemisi raske välja vehkida. (Ja jutt käib tervest munast, mitte ainult munavalgest. Munavalget on käsitsi köömes tahkeks valgeks vahuks kloppida.) No ja siis vajadus viis poodi ja ostsin endale saumikseri, millel palju funktsioone. Nüüd on mul sellepärast nii hea meel, et hakkan igal õhtul kooke ja teisi saumikseri teenuseid vajavaid toite tegema.

Ma lähen nüüd sööma. Huvitav kas meil pakutakse pikkpoissi või hernesuppi. Või mõlemat?