Esmaspäev, 15.august 2005. Love for money.

Laupäeval raiskasin Tallinnas poode kammides suure hulga raha - kõik selleks, et olemine oleks ilusam ja nauditavam.

Pühapäeval, kodu koristades (või vähemalt tehes suuri pingutusi selleks, et mu liigutused ja nende tulem näeks koristamise moodi välja), vahtisin poole silmaga FTV-d, kus oli Versace nädalavahetus. Versace'l on ikka kõige vingemad moeshowd, kõige ilusamad modellid ja kõige edevamad ja shefimad riided üldse. See on moetööstuse lagi. Edevuse laat oma kõige säravamas grandioossuses. Ja siis ma mõtlesin raha peale ning selle peale, kuidas maailm seda täis on ning kuidas mingites kohtades pole seda üldse ning kuidas mingi suva Versace triiksärk (või trussik) maksab mõne mehe kuupalka ja kuidas mõne teise mehe jaoks on see õhtusöögisumma. (Mingitest õhtukleitidest ju ei maksa rääkidagi - need maksavad mõne naise aastapalka.) Ega ma nende mõtetega kuskile ei jõudnud (nagu tavaliselt). Lihtsalt, mingi hetk kadus mul viimanegi koristamise tahe ning ma vajusin sügavale diivanipatjadevahelise ja tekialusese soojusese hõlma ning süvenesin mõttelagedalt sellesse ilu ja edu kaifuitamise maailma.

Inimene võib end endalegi teadvustamata kirjeldamatult imelikku vaimsesse staadiumisse viia. Minuga juhtub seda viimasel ajal päris sageli. Sel nädalavahetusel - raharaiskamise, sisustusajakirjade lugemise, FTV vaatamise ning kodu mittekoristamise saatel - õnnestus see mul taas, ja tase on kõrge, ma ütleks. Põhiline on, et sellest tuleb ka midagi võtta. See on see, et ka näiteks masendusest ja stressist tuleb parim haarata, eksole. Ma ainult pole kindel, kuidas seda teha.

Seda aga tean, et "heels are high and black is back".