Reede, 5.august 2005. He's a boy-king, but he's a bastard with a problem.

Tase on see, et neljapäeva õhtul (nagu eile) on praktiliselt võimatu Tartu kesklinna söögi- ja joogikohtade välikohvikutes vaba lauda leida. Vot see on tase.

Väsimus on see, kui üks õlu tõepoolest ei jää teiseta ja kui kesköösel koju jõudes kukub inimene kööki küürima ning paari tunni pärast magama minnes on keha jube imelik ning ei anna rahu ("keha on närvi täis"). Hommikul silmi lahti tehes on aga raske mõista kus asub aken, kus uks, milline on see jalg, mille peab voodist enne maha tõstma, et ei tuleks paha päev. Vot see on väsimus.

"Sita ajab keema" on see, kui sel segasel hommikul vetsus istudes inimene avastab, et papprullil on täpselt nii palju paberit, et meelde tuleks hiinlaste tagumikupühkimise lugu. Vot see on "sita ajab keema".

Kõdi on see, kui inimene tunneb endas uudseid vibratsioone ning on täidetud tundega, et midagi erutavat on juhtumas. Vot see on kõdi.

On reede hommik.