Reede, 8.juuli 2005. I'm down to your last cigarette.

Suitsetamine hakkab mind maha jätma. Jälle. Viimati jättis suitsetamine mu maha üle aasta tagasi New Yorkis. Seal ma veel pingutasin, aga see ajas sõrad ikka nii vastu, et ma loobusin. Nüüd on juhtumas see sama asi. Iseenesest on see hea. Kuigi viimasel ajal, jälle, on mulle aina enam hakkanud meeldima idee suitsetamisest kui sellisest. Teisipäeval, kui Emajõe rannal päevitasime ja puuvilju sõime minu kunagise ülemuse ja teatud mõttes õpetajaga, tundsin ülimat naudingut suitsu tegemisest just selle tegevuse pärast (kõik suitsetajad teavad, millest jutt on; kõik mitte-suitsetajad saadaks mu kuu peale praegast). Sigareti maitse käis iseenesest vastu. Aga tõesti, istuda rannal ja sigarette põletada, samal ajal vahtida inimesi vees lobistamas ja päevitusi kannikate vahele tõmmatuna päevitamas, on naudingu omaette kõrgem tasand. Selles kõiges on mingi keskendumise vabadus ja üldisest eemalolek. Väga mõnus.

Tuhatoosi maitse saab suust elimineerida näiteks nektariini ja mandanriiniga.

Täna on reede. Pääääris mõnus.