Kolmapäev, 6.juuni 2005. Can You get me out of this dream?

Viimasel ajal olen taas mõtlema hakanud oma kahe nö kinnisidee peale - unenäod ja maailmad. Näen taas unenägusid, mille reaalsus on tugevam tavareaalsusest ning tunnetan aina rohkem maailmasid, mis minu maailmadega lõikuvad või nendest mööduvad.

Mõtlen, et sõna "maailm" ei ole tegelikult ainsuses olemas. On ainult sõna "maailmad". See on nagu "käärid" või "püksid". Ma ei tea mitte ühtegi maailma, mis oleks nö ilma teise terata või sääreta. On maailmad ning nende ristumised, teine- või üksteist riivamised, möödumised. See kõik kandub ka unenägude ja reaalsuste diskursusesse - erinevate maailmade põimumised erinevatel tasanditel (sealjuures ei suuda ma siiski neid tasandeid identifitseerida kas reaalsete või mittereaalsete maailmadena).

Eile jäid mu nimetissõrm ja keskmine sõrm (pikk peeter? fuck you sõrm?) päris karmilt Sista välisukse vahele. Imelik oli. Valu oli mulle täiesti võõras, nagu minust kuskil eemal. Ma tundisn valu, aga see polnud minu valu. Ma teadsin, et need on minu sõrmed ning ma vaatasin neid päris pikalt. Tundes selliseid olukordasid olin veendunud, et mu küünealused peaksid nüüd verevalumiga täituma. Seda ei juhtunud. Näpud olid täpselt sellised nagu enne, kui olin neid LST välikohvikus õlleklaasi taga vaadanud ning mõtelnud, et mu käed vajaksid hädasti kreemi, sest WC ja dushshiruumi küürimisest nahk kisub ning on väga kuiv. Teadmine ja tegelik olukord vastandusid täielikult. Mis siin kohal oli reaalsus? Teadmine, et peale sellist olukorda peaks küünealused verevalumiga täituma või pilt, milles sõrmed säilitasid oma eelneva seisundi?

Valu sai minu omaks siis, kui voodisse ronisin. Järsku oli see valu nii minu, et ma ei suutnud magama jääda. Maailmad ristusid ning said üheks. Terve öö olid nad üks ja on senini. Mu teadmine ütleb, et mingi hetk need maailmad jälle eralduvad ning valu ei ole enam minu. Ja mingi hetk ma ei tunne seda valu ka võõrana olevat. Ma isegi ei mäleta seda. See on mitte ainult eemal vaid minu jaoks ka olematu.

Ja unenäod. Täna öösel nägin kaht paralleelset unenägu. Ühes mina ja sõbrad toimisime ja magasime kohutavas niiskuses ja vees. Teises mu kallis oli rase ja pettis mind. Ma ärkasin üles päris suures hüsteerias. Ärkamine oli nagu järsk hüpe reaalsusest mittereaalsusesse. Vähemalt vähem-reaalsusesse. Praegu on mul ikka veel tunne, et magan. Kas ma magan? Kuuleb mind keegi? Näeb mind keegi? Loeb mind keegi? Ütleb mulle keegi midagi? Ei, minu arust mitte. Aga seal vees öeldi. Selles magamistoas öeldi. Ja naerdi.

Tasa nüüd!