Esmaspäev, 24.mai 2004. Sleeps with butterflies.

Kuss kuss, ütled Sa. Ise oled kihevil ja õhetad. Hoiad nii tugevalt mul käest kinni, me pihud vastastikku higistamas. Hiilid sammukese edasi. Mina teen kaks väikset sammu, nagu peni Su kannul. Vaatan taevasse. See on nii selge ja sinine, nagu kõik need unistused, mis kunagi mul olnud. Ja jah, just nii selged ja seda sinist värvi need olnud ongi. Alati.

Me oleme juba mitu meetrit edasi hiilinud - Sina ikka suuremate sammudega, mina mõõdukamatega. Mul tuleb natuke naer peale, nagu siis, kus Sa mu alakõhtu suudled, sest kõik see teeb nii kõdi. Selline kõdi, et hingamine jääb seisma. Või noh, peatub, sest kõik läheb peas sassi ja kehas tekib mingi kihisev kramp. Sa vaatad mulle otsa ja ütled jälle kuss kuss. Ma teen näo nagu oleksin väga tõsine seikleja ja mõtlen, et me oleme luurel pahade vaimude vastu. Tegelikult ei ole ma vaime kunagi kartnud. Ma ei arvanud, et need mu voodialust valitsevad. Ei ei. Aga sellepärast olin ma küll mures, et mis saab mu mängu-tudu-kutsaga, kui ära suren. Vaatan veelkord taevasse. Sama pilt mis enne. Ainult päikest on rohkem näha.

Päikest ma armastan. Ausalt.

Näe, vaata, sosistad Sa ja näitad näpuga eemale, sinna lillesulgede vahele. Seal on tohutu suur liblikapesa. Ma pole mitte kunagi korraga nii palju liblikaid näinud. Neid on igal pool ja nad on kergetest tunnetest endale kõrge pesa ehitanud. Ja see hääl, mis sealt pesa poolt tuleb. See hääl. Ma ei teagi mida see mulle meenutab. Aga ma tunnen huultel Su maitset.

Sa sosistad, et me laskuks käpuli ja roomaks tasakesi pesa juurde. Sa lähed ees, mina Sinu järel. Ikka nagu peni. Liblikapesani jõudes viskame end pikali, rullume pesasse ja kattume sahmivate tiivapaaridega.