Esmaspäev, 16.mai 2005, hommikul

Tervis taastub ja enesetunne on aina parem. Haav annab loomulikult veel korralikult tunda, aga liikuda saab juba suuremate raskusteta. Täna või homme lähen ja lasen niidid ka välja võtta. Tahaks juba aktiivne olla.

Nädalavahetus oli tore - vaheldus nädalaajasele vaikiolekule ja lamamisele. Liigutasin end natuke enam ja... oehh, vedasin isegi oma haige tagumiku Tallinnakluppi Kosheeni kuulama. Istusin siis seal diskoripuldi taga, kuulasin Kosheeni ära ja tulin tulema. Pidu tundus hea olevat. Mõtlesin, milline oleksin, kui ei oleks haavatud. Ma oleks täiesti täis olnud.

Eile vaatasin filmi Monster. Polnud seda veel näinud. Päris korralikult raputas läbi. Polegi kaua sellist filmielamust saanud. Filmi lõputiitrite ajal tungis nutt kurku. Ja ma ei saanudki aru, millest. Kas sellest ülitugevast ja sügavast armastuse ja lootuse representatsioonist selles filmis, vihast, vastikustundest või kahjutundest inimeste ja maailma suhtes, või... või... ei tea. Ei tea, ei tea, ei tea.

Olgu. Ma nüüd mõtlen, mis edasi saab. Kui saab. Pean oma võimalusi ikka adekvaatselt hindama.