Teisipäev, 26.aprill 2005. Morning comes and you don't want to know me anymore.

Hommikul ärkasin nuttes. Nägin unes, et üks mees oli kõik mu maitsetaimed pottidest välja kiskunud. Ta ütles, et need potid on nõmedat rohelist värvi. Ma siis vaatasin, mis värvi on potid, kuhu selle mehe isa oma taimed istutab. Need olid samasugused rohelised. Mul oli taimedest nii kahju. Ja endast ka. Ja ma vihkasin seda meest. Siis ma hakkasingi nutma. Ning ärkasin.

Ööd sukelduvad hommikutesse ja kujundavad päeva. Tunnen end mõnevaõrra hapralt. Magus melanhoolia seob mu käed selja taha. Pinge rinnus matab hinge.