Kolmapäev, 13.aprill 2005. Ja inimene jooksis nii, et maa palas.

Inimene hiilib tasakesi müürist mööda, väravast sisse. Päike on parasjagu nii madalale laskunud, et pimestab inimese silmi. Nii inimene ei näe, kuidas pargi keskel kaks koera haudvaikuses teineteisel kõri purevad. Kui inimene seda näeks, saaks ta aru, et aset leiab äärmiselt inetu tapatöö ning ta ei hakkaks koerte suunas jooksma. Aga päike! See päike, mis sattus parajale kõrgusele just selleks ajaks kui inimene parki hiilib, arvates, et nüüd on ta pääsenud! Ei. Ei, ei, ei! Tänu imelisele päikeseloojangule läheb kõik plaanitust täiesti teisiti. Inimene libistab end väravast sisse ning kiirendab sammu jooksuks. Päikeseloojangu valgusest pimestatuna liigub inimene kiiresti pargi keskosa suunas. Ja need koerad. Kuidas nad küll sellises vaikuses teineteise kõri kallal vägivallatseda saavad! Teeks nad natukenegi häält, inimene kuuleks, et kõik ei ole nii, nagu ta arvab, ja ta ei jookseks suure tuhinaga pargi keskosa suunas. Aga ei. Ei, ei, ei. Koerad on täiesti hääletud. Ja päike on täpselt nii madalal, et silmad ei seleta eesolevat.

Saabubki see aimatav hetk. Inimene jookseb järsku koertele otsa. Ta ei märka koeri isegi siis, kui lehispuud murravad päikesekiired varjudeks. See kõik juhtub ju murdosa sekundi jooksul.

Ei saa salata, et koerad on võrdlemisi üllatunud seda inimest nähes. Nad ju ometi teavad, et iga normaalne inimene ei jookseks otse koopasse, kus hunt oma saaki järab. See inimene aga jooksis neile lausa otsa.

"Mida sa õige mõtlesid, inimene," küsib koer, kelle kõri on vähem puretud, mis tõttu saab ta veel rääkida. Teise koera kõri on omadega täitsa läbi. Ta vaatab lihtsalt üllatunud ja kaastundlike silmadega inimesele otsa. Ta küsib sama küsimust silmadega.

"Ma ju ei näinud," vastab inimene. Ta on raskes olukorras. Ta kardab, et äkki jõuavad tagaajajad talle järele. Samas on ta just verest nõretavatele koertele otsa jooksnud. Olukord ei ole kiita. Kokkupõrke hetk oli tegelikult ka mõnevõrra naljakas. Koerad kukkusid kokkupõrke tagajärjel külili ning ei saanud esimese hooga kohe jalgu alla. Siplesid seal enda veres. Eks jahmatus tegi oma töö.

"Kas Sa oled pime?" küsib sama koer, kellel kõnevõime veel alles.

"Ei, kindlasti mitte! Ma näen väga hästi!" vastab inimene uhkelt. Uhkuse kõrval kahvatub inimeset vallanud hirm silmnähtavalt.

Nüüd täidab õhku vaikus. Ainult päikeseloojangu kohin rikub selle täiuslikkust. Peab mainima, et koerad on suures segaduses. Nagu ennist öeldud, tundes inimloomust, teavad nad, et on igati ebaloogiline, et inimene vabatahtlikult kaklevatele koertle otsa jookseb. Teisalt, inimene nägi neid. Inimene ju näeb! See inimene ei ole pime!

Vaikuses viibib aeg.

Mõne hetke pärast see lugu leiab oma lõpu. See lõpp lõpetab päikeseloojangu, lõpetab ka koerte kaklemise ning inimese põgenemise. Parki laskub õhtu. Õhk muutub niiskemaks ja jahedamaks. Inimene peaks t-särgile jaki peale tõmbama. See lõpp muudab olnu täitsa teistsuguseks. Noh, nagu ühele lõpule ikka kohane.