„How did you end up so cute?“
„Well, I was born that way. What’s your excuse?“Mõnikord võtab ta mu käe ja vaatab selle pihku. Ütleb mulle, et taevas hoia kui tore! Ma nuuksatan naerda ja olen talle seepärast tänulik. Pisiasjad, noh.
Aeg-ajalt istusime mu voodi äärel, küünarnukid põlvedesse auke puurimas. Käsipõsakil. Tükk aega oleme täitsa tasa. Ei heli, ei liigutust. Päike liigub aknaruuduna mööda šokolaadipruuni seina kapi taha. Voodi on, nagu sageli, juba mitmendat päeva tegemata ja linad lõhnavad lootusetult pikkade hommikute järele. Istume seal ja ega midagi tarka välja mõtlegi. Tunne on lihtsalt hea.
Ükskord, keset ööd, tiristas keegi paaniliselt mu uksekella. Ma ehmatasin kangesti. Ust ma lahti teha ei julgendki. Seisin kangestunult keset koridori ja üritasin kuulata, kes teisel pool ust on. Ma ei kuulnud suurt midagi – süda lõi kõrvus nii kõvasti. Kui tagasi voodisse läksin, põrnitsesin pikalt lae nurgas värisevaid tänavavalgustuse triipe. Mõtlesin, et mina ikka nii ei oska. Tahaks, aga ei oska. Surusin näo patja ja palusin und.
Rääkisime sellest. Ta ütles, et no mis seal ikka. Oled nii nagu oled. Et puudelt langevad lehed ja põld küntakse üles. Ja siis lumi sulab ja sa saad süüa päikseküpseid tomateid. Eh, ja ruukolat kõrvale haugata. Mõnus ju? Et siis nii oledki. Ja kogu lugu.
Mõtlesin, et võib-olla tõesti.
Näitasin talle oma pihku, millel pärlendasid külmad higipiisad. Näed, sadama hakkab, ütles ta.
Ja vihm kastis meid läbimärjaks.
