Reede, 28.aprill 2006. O bozhe! :))

- Spi s bogom
- S kem ?
- S bogom!
- Ne slõshu!
- S bogom, bljat - gavarju po bukvam - Boris, Oleg, Gennadi, Oleg, Mihail
- A pochemu s Olegom dva raza, on tvoi natchalink chto li?

Neljapäev minemas reedeks. Viimase peal!

Sa tead, end jooksen hingetuks!
Su juurde igatsus mind tagasi toob, tagasi toob, mind Sinu juurde toob!...

[Teate küll kes]

Kolmapäev, 26.aprill 2006. Keskööl

See tänane päev. No ma ei tea kohe.

Hommikul sadas meile Käärikul sisse tööinspektsioon. Seda ju tuleb karta nagu katku. Noh, sellest hirmust sain ma vähemalt vist üle. Ja olen jälle oi kui palju targem. Kokkuvõtteks ei ütlegi ma muud, kui et see on räme, mille kõigega tööandja kursis peab olema. Ja loomulikult see bürokraatia. Ma nii räigelt nülin seda, et mu niigi liiga kõrge pulss läheb nii üles, et olen üle kere lapiline. Äri ei saa siin riigis enam üldse ajada.

Siis pealelõuna veetsin Kosel. LÕPUKS OMETI!!! See koht on nagu mingi võlukoht. Ravib mu hetkega terveks. Mässasin siis ikka päris mitu tundi kevadtöid teha ja tundisn end nii kodus. Ja hästi.

Tartusse sõites kuulasin maksimaalse voljuumiga Jeff Buckley't. See mees oli geenius. Ja Grace on üks parimaid albumeid üldse. Ma polnud Buckley't nii kaua kuulanud. Karjusin kaasa laulda, kujutasin ette, kuidas ma ise neid lugusid esitaks ning rabelesin erutavamatel hetkedel rooli taga midagi tantsulaadset tehes. Ja ma isegi ei mäleta, kuidas ma Tartusse jõudsin. Mõnikord on nii. Miski lihtsalt muudab vahemaad olematuks. Ja arvestades seda, kui kopp ees mul on autoga sõitmisest, on igasugune vahemaade tunnetamatus mulle kui taeva õnnistus.

Noh, ja siis päeva tipphetk. Nõrganärvilistel ja peenetundelistel palun edasi mitte lugeda. Ja tõsiselt ka.

Igatahes, astun koduuksest sisse ja Yorkil vaesekesl oli päeva peale kõht lahti läinud. Ja seda vedelat paska oli igal pool! Terve kuradi koridor oli sitta täis. Ma ei saa aru, kas ta samal ajal jooksis tingi kui ta end tühjendas või ta lihtsalt lihtsalt sihilikult oli üritanud iga põrandakivi peale ühtteist maha jätta. See oli nii räige. Avasin siis aknad ja tõmbasin kummikindad kätte ning asusin küürima. Endal Võrus vanaema tehtud pannkook kohe-kohe kurku saabumas. Ja no raisk, see sitt, see oli osaliselt jõudnud juba ära kuivada. Kui vedelama kraami kätte sain, oli põrandal suur hulk sitarõngaid ja neid oli võimatu ära pesta. Esmalt kasutasin selleks mingit üldpuhastusvahendit, a ei midagi. Siis mõtlesin, et no Cillit võtab ometi selle sita lahti. A tuleb välja, et Cillit on ikka ainult katlakivi, mitte sita sõber. Või vaenlane, kuidas võtta eksole. Noh, hea teada. Ja sita ja Cilliti aroomikokteili ei soovitaks ma ka vaenlasele. Või äkki siiski. Eks ma jäta selle meelde ja kui kunagi peaks tekkima vajadus vastasrinnet alistada, segan sita ja Cilliti kokku, saadan kuulide asemel õhku ning niidan kogu pataljoni jalust.

Nii ma siis leotasin sitarante sel ilusal õhtupoolikul. Eks lõpuks sain ka kerge kodukeemialaksu. Kui kõik oli enam-vähem puhas, kallasin lõppviimistluseks veel pool pudelit lillelõhnalist Ajaxit ka maha. Küürisin, tundisn kuidas aurud mõjuma hakkavad ning lõpetasin kiirelt selle fantastilise sita leotamise operatsiooni. Võtsin Yorki ning läksime Jäneserajale jooksma.

Tööinspektsioonilaks, värskeõhulaks, sitaCillitiAjaxilaks, veel üks värskeõhulaks ja nii minust tänaseks õhtuks debiilik sai.

Päeva lõpetuseks... noh, üks vana tuttav ütles, et talle unespetsialistid kuskilt unehärete uurimise keskusest soovitasid unehäirete raviks igal õhtul üht viinakokteili ja siis väikest lõõgastavat jalutuskäiku. Ja jah, tõsi jutt. Ja nii lihtne eksole. Noh, ma siis mõtlesin, et proovin nüüd ka seda ravi. Lõpetasin just selle esimese osa. See oli paras pirakas. Ma olen juba praegu päris lõõgastunud, võik ütelda. Eks need päevased aurud ka ja. Nii et selle jalutamise osa jätan järgmiseks korraks ning lähen praegu otse voodisse. Ja tõesti, on täna jalutatud kah juba. Inspektoriga jalutatud ja rehaga ja labidaga ja aiakäruga ja koeraga ja oh appi.

Esmaspäev, 24.aprill 2006. Just your presence and I second guess my sanity

Väljas on soe! See on nagu mingi leib nälja ajal, jumala eest.

York tekitas mulle just peaaegu et südamerabanduse kui kuulsin ta meeleheites kiljatust teisest toast. Jooksin siis kohale ning vend lamas rahulikult põrandal, närimiskont hambus. Vaatas mind selle võrratu "what's up?" pilguga, nagu ma oleks natuke rumal.

Arsti juures käidud. Eks homme siis kuuleb, mis jama on või ei ole.

And check out this girrrrl! Rihanna, New York's Def Jam Records'i (mille presidendiks Jay-Z) üks värskemaid produktsioone on mu arust oma uue singliga "SOS" lihtsalt super!



See lugu ajab mu ihu vähemalt sama imelikuks kui kolme aasta tagune Beyonce oma hullusega "Crazy In Love". Ja selle looga tuleb mul meelde see fantastiline Haapsalu trett, kui me Piiluga Robert Plant'i vaatamas/kuulamas käisime ja siis lisakamraadidega end umbjoobesse jõime. Kontsert möödus õllejärjekorras, õhtu ja öö aga rannaklubis ja bluusiklubis jne. Ja siis see lakkamatult kõrvaklappidest Beyonce kuulamine - tänaval ja hotellis ja igal pool mujal. Can't forget that one! Aga tagasi Rihanna juurde minnes - see tema eelmine hitt "Pon De Replay" käis mulle natsa närvidele. Aga nüüd, nagu Annika eile ütles, läheb puusanõksutamiseks! Ja see Soft Cell'i 80nendate klassika "Tainted Love'i" sämplimine on ka viimase peal. Aa, ja video saate näha siit - VH1 artistilehelt. Nämm-nämm! ;)

And Material Girl!



Madonna sissetulek ületas eelmisel aastal 44,1 miljonit eurot. Lits raisk.

Ok, lähen nüüd otsin kuskilt natuke kõhutäidet.

***

Hiljem: terve päeva ei saanud ma seda sissekannet üles. Kuradi blogger, ma ütlen.

Pühapäev, 23.aprill 2006. Another day, just breathe

It's been hellova shitty weekend.

Reedel jäin haigeks (mis tõmbas kriipsu peale mu Kosele mineku ja aiatöö plaanidele). Palavik, kondivalu ja külmavärinad. Mingi poolkõva nohu ka. Laupäeval keeras kõik pasanteeriaks ning kõike seda saatis kohutav enesetunne. Yorkiga väljaskäimine oli piin. Täna on juba natsa parem. Homme arsti juurde.

Kahe haiguspäevaga jõudsin telekast jube palju prügi vaadata ja natuke lugeda ka. Nagu ikka tekkis kõigest üleküllastus ja lisapeavalu ning paras haletsus enda vastu, sest kõik on kuskil ära ning ei saa seepärast süüa tuua. Ja väljas paistab päike. Eile ronisingi oma kõhuvalu ja pasanteeriaga toidupoodi, kust vaevu-vaevu koju potile jõudsin. Poest olin ostnud arvestades oma tervislikku seisundit kõike mittesobilikku - eks siis haarasin mingid esmalt pähetulevad asjad ning keskendusin sellele, et end täis ei situks. Vähemalt värske piima tõin ära ning tegin endale makaronipiimasuppi - midagi, mis alati ja alati meenutab mulle laps olemist ja toonaseid kõhuvalusid ning seks puhuks piimasupi tegemist ema poolt. Armas. Ma arvan, et see oli umbes teine kord mu elus, kui tegin endale ise piimasuppi.

Ja nüüd, kuna mul ei olnud jälle midagi süüa, tellisin pizza. Neil oli tõenäoliselt kõik, mis selle peale käima peaks, otsa saanud ning nad olid asendanud selle juustuga. Või et siis mitmekordistanud juustu kogust. Kohutav. Rasvane juustupizza. Poole surusin kurgust alla, sest sööma ju peab, ja pool jäi söömata, sest süda läks pahaks ja magu oleks tõnäoliselt otsad andnud.

Ma ei teagi mis nüüd teha. Alati võib ju minna ja neid nõmedaid telekanaleid klõpsutada. Tüdinud olen ja enda pärast natsa mures ka. Äkki uus nädal tuleb vähe toredam.

Neljapäev, 20.aprill 2006. Hommikul

Viimased kaks ööd olen maganud study's, madratsi peal. (Jah, Kats, siin kus Sina tavaliselt magad kui Tartus oled.) Mulle tundub, et magamistoas on midagi kapitaalselt viltu ning ma ei saa seal magada. Igal juhul, selja taga on kaks ööd, kus ma olen täiesti kuivade linade vahel maganud ning ei ole pidanud pidevalt enda keha kuivatama. See on nii hea! Ja ennekõike on see hingele äärmiselt rahustav. Hommikul mõtlesin, et peaksin mingi inimese siia tooma, kes veesoontega tegeleks ja ütleks mulle, kus ma üldse magada võiks ja millist pidi. Mäletan, et kunagi lappasin ühes raamatupoes üht paljudest Feng Shui raamatutest ning seal oli kirjas, et voodi jaluts ei tohi olla suunatud uksest välja, st et ei tohi magada jalad ukse poole, sest jalad ukse poole viiakse inimene välja teadagi millal. (Siis oli veel selline asi ka, et jalad ei tohi olla suunaga peldiku poole. Nojah.) Igatahes on see mind senini kummitanud.

No aga mis mind ei kummitaks.

Aeg-ajalt ma usun igasugust imelikku juttu.

Täna olen plaani võtnud ka kerge aktsiooni toataimedega (tegelikult on see mul plaanis vaat et iga päev viimase paari nädala jooksul). Juba olengi mõnevõrra hiljaks jäänud nende ümberistutamistega. Samas, kevad on nii hiline sel aastal, et pole hullu. Ja maitsetaimed ning mõned aed- ja köögiviljad tuleb ka eelistutusse panna, et nad siis hiljem Kosele põllule ja kasvuhoonesse viia. Ma ei suuda ära oodata, et saaksin juba põldu harida. Tohutu aiatöö isu on. Kui minust muud asja ei saa, siis hakkan aednikuks. Tundub, et see on mul ka geenides. Taimedega saan ma suurepäraselt läbi, ma armastan neid ning üldse, aiatöö peaks mul küll välja tulema ja äkki tooks mingi stabiilsemat sorti hingerahu ka pinnale. Seda hingerahu asja ei tea muidugi kunagi. Minu labiilse meele- ja hingelaadi puhul ei oska üldse midagi kindalt teada.

Tahaks miskit mõnusat muusikat kuulata. Oma tohutu plaadikogu juurdes seistes aga tulen sealt sama lollilt tagasi, kui sinna minnes.

Kolmapäev, 19.aprill 2006. See reklaam ei saa olla legaalne

Teisipäev, 18.aprill 2006. Stress? Sitt? Stress?

Ma ei tea kas see on see pime ilm või räme tahtmatus mitte tööle minna või hoopis mingi kolmas asi, aga mul on nii sitt olla.

Öö möödus jälle külma higi kehalt kuivatades ning märgade voodilinade vahel värisedes (üha enam veendun, et see ei ole normaalne ja tõenäoliselt on mu keha okupeeritud mingi rõveda tõve poolt; eks peab end arsti juurde vedama). Vähemalt ei olnud hommikuse ülesajamisega probleeme - selle eest hoolitses järjekordne naaber, kel vaja garaazhi saada, sest seal mingid püstaku torud vaja ära vahetada. Mingit olmetemaatikat ja sellega seonduvaid probleeme ei suuda ma üldse taluda. Tahaks kohe karjuma hakata. Phffff. No sitt päev, eksole.

Nädalavahetus oli muidu lõbus. Algas No99 Stalkeri ülekaemisega (ma ikka pole nii haritud ja tark, et sellisest suurest kunstist lõpuni aru saada võiksin; või oli see see pidev karjumine/ tatistamine/lagastamine, mille alla arusaamine maha maeti) ning jätkus Hellas Hundis prassimisega varajaste hommikutundideni, siis paaritunnise magamise, siis shoppamise ja Tartusse tagasi sõitmisega ning finisheerus siinsete prassimistega. Esimest korda sattusin ka Klubisse Illusion, aga turvamees uksel hoolitses selle eest, et ma naljalt sinna tagasi ei läheks. Suht nõme. Klubi muidu ju täitsa tipp-topp. Päris kahju kohe kui sellised investeeringud vett vedama lähevad lihtsalt võtete pärast, mida väikeses Tartu linnas ikka kasutada ei saa.

Pühapäeva hommik algas nii suure pohmelliga, et mõtlesin, et suren maha. Ja siis läksime veel auväärt isa õnnitlema, mina rämedas pohmellis, Maq veel parajas joobes, Sista ainukesena enam-vähem tipp-topp. Noh, ja see on alati eriti haige, kui me siis hommiksöögi lauas üritame super viisakad ning väljapuhanud välja näha. Ema ainult saab kõigest alati aru.

Eile mõtlesin, et võiks Kreekasse sõita. Nii sitt on ikka olla.

Esmaspäev, 17.aprill 2006. Eva

Jah, miks?

Jumala silmadega

Mees ärkab, ronib voodist, tõmbab püksid jalga ja läheb kööki. Naine istub laua taga ning tihub nutta. Mis Sul nüüd viga on, küsib mees. Naine hakkab selle peale veel kõvemini nutma ning laseb oma ülekehal ristseliti lauale prantsatada. Naise punased juuksed on sassis, kanaperse kuklal. Öösärk on vasakult õlalt maha langenud, nii et ta ümar õlg tuksub nuturütmis sekundeid. Jalad laiali laua all, tutisussid varba otsas. Mees vaatab naist ning tunneb, kuidas tal selle jama peale kõvaks hakkab minema. Mida kuradit, podiseb ta ning paneb kohvivee keema.

Istub siis teisele poole lauda, naise vastu. Tõstab jala ning surub selle laua alt naisele jalge vahele. Naine võpatab ning lennutab hooga oma keha laualt ning toetab toolileenile. Ta nägu on nutmisest paistes, põskedel on punased-valged vaod, käenuki jäljed ning ripsmed on rullis. Ma tahaks sind praegu sama keppida, ütleb mees; läheb nõusolekut ootamata naise juurde, tirib ta toolilt, lükkab kõhuli lauale, tõstab öösärgi seljale, paneb käed naise soojadele kannikatele, surub näpud pekki ning tungib naise märga sügavusse.

Pärast nad joovad kohvi ning mees meenutab, kuidas naine nuuksus mehe lükete all. Naise kannikatele jäid mehe käejäljed, nagu suvepehmesse savisse surutud kunstitöö. Mees oli muigega neid süvendeid silmanud, kui oma mehesuse naisest välja libistas. Kohv maitses hea ning pani südame veel kiiremini verd pumpama. Naine ei ütelnud sõnagi, luristas ainult natuke. Ta oleks tahtnud, et mees uuesti küsiks, miks ta nuttis.

Mehel ei olnud sellest aga enam sooja ega külma. Ta mõtles ainult, rahulolevalt mugisedes, et kui kevad temani ei tule, teeb ta endale ise kevadet. Mees mõtles mõnikord Jumala mõtteid.

Imelik oli aga see, kuidas mees ei näinud, et naine oligi tema kevad. Naise pisarad olid värskelt nõrisema hakanud kasemahl, sassis juuksed lõunast tagasi lennanud lindude pesa, ümar öösärgi alt vabanenud õlg oli päikese soojuses rõõmutsevate inimeste mütsi alt vabanenud pale, harali jalad olid kohe kohe lehtedesse puhkevad puuoksad, kannikad kui kündmist ootavad põllukünkad ja märg naisus kui lume alt välja sulanud kevadine värske veega kõiki janusid kustutav allikas.

Jumala silmadega mees vaadata ei osanud.

[--]

Õhtul voodisse minnes vaatab mees naisele silma ning näeb seal kohviube. Mees valmistab endale ette järgmise hommiku kevadet. Järgmisel hommikul ei ole kevadest loomulikult haisugi.

Kolmapäeval, 12.aprill 2005. Good night wine

Eile. Päeval, kella viie ajal olen tunnikese maganud ning mingi ebamäärase ebameeldiva tunde peale üles ärganud. Diivanilt püsti tõustes käib pea ringi ning paha on olla. Käin Yorkiga väljas ning üritan värsket õhku hingata, et olemine tagasi normaalseks saada. Mõni aeg hiljem see õnnestub.

Keskööl magama sättides ei leia ma endas kübekestki und. Koperdan kööki. Võtan külmast purgi oliive, klaasi, punnin lahti pudeli 2004 aasta Dona Paula Malbeci ning lähen kogu kupatusega magamistuppa. Valan endale klaasi veini, võtan raamatu ning ronin voodsse. See vein on parim, mida ma üle ma ei tea mis aja joonud olen. Üks parimaid, mida ma üldse kunagi joonud olen. Täiesti võrratu! Soe ja pehmelt täidlane, nagu rõõsk koort jooks, lihtsalt väga mahlast ning seest sumisemaajavat rõõsk koort. See on tõesti üks parimaid. Joon, söön, loen ja nutan.

Kui lõpuks unne vajun, magan sügavalt hommikuni. Ei mingeid külmavärinaid külmast higist, ei mingit vähkremist, ei mingeid unenägusid. Üle tüki aja tunnen end hommikul puhanuna. Ja nii terve tänase päeva.

Fix You

Tears stream down your face
When you lose something you cannot replace
Tears stream down your face
And I..

Tears stream down your face
I promise you I will learn from my mistakes
Tears stream down your face
And I..

Lights will guide you home
And ignite your bones
And I will try to fix you...

[Coldplay: Fix You]

Vaatasin täna SAS-i kodukalt mingeid lende, et kuhu võiks kohe järgmisel esmaspäeval lennata, aga siis ei jaksanud enam süveneda ning mõte minna ka Estonian Air'i kodukale lendas pilvisesse taevasse. Panin hoopis Yorkile rohtu kõrva ning pesu kuivama.

Ma toitun võrdlemisi tervislikult (kuigi aeg-ajalt lähen õhtusel ajal mõne asjaga liiale), joon palju vett ning taimseid leotisi, käin trennis ning proovin mõtelda rõõmsaid mõtteid.

Nii et ma arvan, et kõik peaks korda saama. Tegelt, ma usun, et kõik peaks minema täpselt nii, nagu ma soovin.

Päike tuli välja. Aga noh, eks see praegu mööduv nähtus, nii et mis ma siin ikka kilkan. Üldiselt on Käärikul terve päeva vihma sadanud ning see muudab siin olemise võrdlemisi trööstituks.

Nädalavahetusel olin Yorkiga Tallinnas. Kuna tüübile on praegu raske hoidjat leida, oli ta mul kaasas ning ööbisime Plu juures. Lõpuks kujunes seal olemine võrdlemisi närviliseks - York ajas Plu oma tegemiste ja asjatamistega täiesti närvi ning ma tundsin, kuidas olen oma koeraga täielikuks nuhtluseks ning koormaks kaelas. Tegelt olen ma viimasel ajal seda seoses erinevate inimestega päris korduvalt tundnud. Aga noh, saan ka aru. Ma ise olen igasuguste närimiste ja Yorki toimetamistega täiesti harjunud ning võtan asju võrdlemisi suure rahuga, ja tegelikult suudan ma juba palju kergemini hingata, sest York on võrreldes isegi kõigest paari nädala taguse ajaga, rääkimata siis paari kuu tagusest ajast, oluliselt rahulikum ja asjalikum. Samas on ta ikka veel täitsa kutsikas, jube energiline ja sahmib muudkui ringi ning inimestel on raske seda taluda.

Plu juures juhtus ka selline lugu, et esimesel ööl, kui jokkis peaga magama läksime, unustasime jalanõud Yorki nina alla ning hommikuks oli ta natuke hävitanud Plu ühe saapa sisevoodrit - ehk nagu Kati ütles, tegi talvesaapast suvesaapa. Igal juhul, pahandust ja tujutust kui palju. Siis järgmise päeva õhtul koju jõudes oli uksel venekeelne silt: uberai sabaku ili pridjot politsia. Noh, mis sa oskad kosta. Eks York oli siis üksinda kodus olles häält teinud samal ajal kui meie Aafrika Köögis pärastlõunaseid hõrgutavaid kokteile jõime ning maitsvaid sööke sõime. Üldiselt on tavaliselt sellisest mölast suva, aga vastik tunne ronib ikka sisse. Ja nii see koguneb, see nagu lits lapsega kõigile natuke närvidelekäiv ebameeldivuste allikaks olemise tunne. Ja ohhoo, kus see alles imeb! Nii tulebki kõigi hingerahu säilitamise eesmärgil rahulikult kodus olla.

Ja nüüd hakkas lund sadama. Vahetevahel on selle väikeriigi kliima ikka täiesti vastuvõetamatu. Phfffff.

Nina kinni?

Tahaks juba natsagi kevade lõhna tunda. Ma ei ole seda veel tundnud. Võib-olla on asi meeleseisundis, või ma ei tea milles, aga ma ei ole kevade lõhna veel tundnud. Kui Yorkiga jalutamas/jooksmas käin, on igal pool ainult kõvem sopp, palju sitajunne ning pilvine taevas. Pilvine taevas on muidugi kohal alati - ükskõik mis ma teen. Kui ärkan, on taevas pilvine, kui sõidan tööle, on taevas pilvine, tööl olles on taevas pilvine ja siis mõnikord õhtul kui Rocki mängud on olnud, on paaril korral taeva selgeks löönud. Siis on küll päris mõnus tunne juba. Lõhnasid ei ole aga veel tundnud.

Linnulaulu olen küll juba kuulnud. Seda päris kevadist linnulaulu. Ainult et pilvise taeva all kõlab see nii nukker, nagu abikutsuv. Aga ei saa ju kuidagi aidata ka.

York tunneb küll palju lõhnasid. Kohe nii palju, et ta ei suudaks neid ka siis, kui ma mitte kunagi teda kodo ei tiriks, ära nuusutada. Temal on küll vist kevad kätte jõudnud.

Vahepeal ta tundub mulle nii õnnetu. Siis ma mõtlen, et tal on vist stress, sest esiteks, ta ei saa üldse nii palju väljas joosta kui talle meeldiks, ja teiseks, ta ei saa üldse nii palju süüa kui talle meeldiks, ja kolmandaks, ma keelan teda kindalsti liiga palju. Mõnikord ta vaatab mind sellise näoga, et kas "Sa ei saaks mulle kasvõi natukene rohkem vabadust anda?" Siis mul on tast nii hale. Ja ma mõtlen, et peaks maale elama minema ning jahi- ja põllumeheks hakkama.

Vahepeal ma olin enda peale nii vihane, et miks ma selle koera võtsin. Ja York sai sellest vihast aru. Ta oli siis kohe teistsugune ja ma palusin ta käest vabandust. Nüüd ma kuidagi... armastan teda veel rohkem. Ta on ikka jube armas koer, kuigi natsa pätt ikka ka, aga see ongi ju kutsika amet ning pealekauba on pätiksolemine varsti läbitud periood. Üldiselt aga hakkab talle juba natuke aru pähe ka tulema, ja see on hea.

Oehh. Kohe-kohe peaks jõudma ikkagi need elektrikud, kes siis hakkavad mu kodus lammutama ning veavad selle õnnetu elektrinäidiku väliskoridori. Mis tähendab kõvemat puurimist ja lammutamist. Nahhui, ma ütlen. Kuidas astuda välja Eesti Energia vastu, mh? Kuidagi vastik on siin Eesti Riigis see, et nende paari valitseva monopoli ees ei ole kliendil praktiliselt mitte mingisuguseid õigusi. Ja oi kus see ajab sita keema.

Muidu on ju tore. Eile käis mul korteri peal veel üks teine elektrik, kes pani elutoa lae alla suure ilusa, punase-kollaseseguse alabasterlühtri ja mul tuli just praegu meelde, et ma nägin eriti imelikku unenägu täna unes. Igatahes, kodu hakkab jupp haaval ilmet võtma. Ma olin küll suht kindel, et need elektripirnid ja rippuvad juhtmed seinas jäävad igaveseks mu korterit valgustama ja kaunistama. Aga päris nii siis ikka pole. Mis on ju tore. (Luuletaja olen!)

OK, lõpetan oma kohvi ja lähen tänasele päevale vasta.

DIES IRAE

Ilm on väsitav, Jumala eest. Ja siis ma seisan mingi päev apteegis ning mõtlen, et ostan mingi hunniku toidulisandeid, mingeid multivitamiine või midagigi, et sööks ja äkki läheb paremaks. Vaatan seda riiulit, millele on laotud kõikvõimalikke karpe kõikvõimalike lubadustega parmaks eluks ning tunnen üüratut üleküllastust kõigest, mida see tänane maailm mulle pakkuda üritab.

Parem südametöö, parem vererõhk, suurem liigeste painduvus, väiksem liigesevalu, puhitusvaba kõht, kusepidavus, vedel sitt, sale piht, suuremad lihased, üldse mitte mingit valu. Valutus, valutus, valutus. Päevad täis energiat.

Jõuan veendumuseni, et nendes kapslites on saepuru. Need lubadused on ju tühised!

Kodus laman diivanil ning selg lööb tuld. Tõenäoliselt on parempoolne vaagnaluu jälle ära vajunud, surub mingile närvile ning ma pean kiropraktiku juurde minema end paika panema. Peale mida mul on jälle imelikult vastik olla – mu keha tundub mulle vaevatud ning võõras. Tahaks oksendada.

Vaikus. York on kuskil teises toas. See vaikus on pettemanööver. Kuskil tehakse mingit hävitustööd mingi mulle armsa asja kallal ning mul on sellest äärmiselt kahju. See teadmine ja kahjutunne ei muuda aga minu jaoks hetkel midagi, sest ma ei tõuse püsti, ma ei lähe ning ei tee sellele lõppu peale.

Reede hommik. Kraanikausis on katlakiviplekid. Palju plekke. Mingi elektrik väliskoridoris teatab, et nad tahavad tulla mu korterisse ning hakata näidikud ümber tõstma. Välikoridori vedama. Helistan ühistu esimehele ning küsin, WHAT THE FUCK?!? Ta kokutab ning nagu ma aru saan, puudub tal ka täis selgus, mida need elektritööd meie väliskoridoris tegelikult ette näevad. Ma annan talle suhteliselt närviliselt mõista, et ma ei ole arvestanud oma korteris mitte mingisuguse ehitustegevusega vähemalt lähema aasta jooksul. Ta lubab asja uurida ning mulle esmaspäeval tagasi helistada. Seda ta muidugi ei tee.

Kuulan Pärdi De Profundist, siis An den Wassern zu Babel saßen wir und weiten, ning vajun sügavasse rahuldustundesse. Silmad kinni, näen seda kloostrit seal Küprosel, ja siis seda väikest kirikut seal Lõuna Itaalias, ja siis seda katerdraali, seda kirikut, kloostrit, pilvelõhkujat.

Vesi. Loksub üle mu alasti keha. Nagu aeg.

Täpselt nii ma tahakski olla. Rahulikult. Ilus.

Kas Sa võtad need vaiad ning lööd maasse? Kasuta kirkat!

Ei. Ei. Ma ei tee seda enam. See on möödanik.

Möödanik? MÖÖDANIK!?!

Jah. Ja kuss! Ära karju.

Esmaspäev, 3.aprill 2006. Yah, still here.

Jah, äi ole ma kuskile läinud.

Ja praegu, autopesulas. Nagu mingit kergelt homoseksuaalset muusikali vaataks jälle. Jeesus Kristus.

Marko Reikop on Terevisioonis, näost täitsa paistes.

Maa ja taevas on täitsa koos, nii et sees rõhub jubaedalt, tahaks pikali olla. Või ma ei tea. Päikest on vaja.

Ja auto saigi valmis. Lähen sõidan ta siis uuesti sitaseks.