Teisipäev, 26.aprill 2005. Morning comes and you don't want to know me anymore.

Hommikul ärkasin nuttes. Nägin unes, et üks mees oli kõik mu maitsetaimed pottidest välja kiskunud. Ta ütles, et need potid on nõmedat rohelist värvi. Ma siis vaatasin, mis värvi on potid, kuhu selle mehe isa oma taimed istutab. Need olid samasugused rohelised. Mul oli taimedest nii kahju. Ja endast ka. Ja ma vihkasin seda meest. Siis ma hakkasingi nutma. Ning ärkasin.

Ööd sukelduvad hommikutesse ja kujundavad päeva. Tunnen end mõnevaõrra hapralt. Magus melanhoolia seob mu käed selja taha. Pinge rinnus matab hinge.

Teisipäev, 19.aprill 2005, päeval

Mingi suur väsimus on võimust võtnud mu üle. Eks ole ka raske nädalavahetus üle elatud. Ja sellest tingituna ei taha ma mitte midagi teha. Rasselil on totaalne kopp ees.

Reede, 15.aprill 2005. Hakkab õhtuks kerima.

MTV's on contest, kus peab vastama küsimusele, What is Kung Fu? Vastusevariandid on: An ice cream flavour, A city in Estonia, A martial art. Eesti ruulib?

Eile tuli Spice Platinum pornokanalilt filmi lõppedes "sassi-läinud-naljakad-stseenid". Ma olen kindel, et ma pole oma elu sees telekast midagi nii idiootset näinud. Ah jaa, siis elasin läbi veel ühe naljaka olukorra. Klõpsutasin kanaleid ja vaatasin nats TV3-lt seda Kodu keset linna seriaali. Seal Diana Klas rääkis mingis kontoriruumis selle meespeategelasega juttu. Nojah, mina klõpsutasin edasi pornokanalile, ise väga süvenemata, mida teen. Ja siis vaatan, tumedapäine naine võtab mingil vennal kontoriruumis suhu. Mu reaktsioon oli ikka valus. Ma peaaegu et röögatasin. Mõtlesin, et mida kuradit see Diana Klas tegema on hakanud!?!

Mõnikord tuleks mõtlemine ja keskendumine kasuks. Või noh, midagi sinna poole.

Mu toataimede arv on viimase nädalaga peaaegu et kahekordistunud. Nii tore. Maq ütles täna, et ma peaks endale päris lapse soetama. Nagu see oleks nii lihtne. Ja üldse, taimedega on oluliselt vähem muret. Ja neile meeldib igasugune muusika. Vähemalt minu omadele. Ja siis nad kuulavad, mitte ei karju. Ja kui neile midagi ei meeldi, viskavad nad lihtsalt lehed maha. Siis peab neid hellitama. Lastega aga... no me teame küll. Kaelarihma ja nööri on neile vaja. Võimalikult... lühikest... nööri.

Ma nüüd hakkan koristama. Õhtul tulevad Aksessuaarid. Võtaks tillukese napsu. Ja siis homme... homme on suur päev. Tartu hall kardinal saab 50. Ma olen peakokk.

PS. Muide, kas Teid ei huvitagi, milline oli see lõpp, mis lõpetab päikeseloojangu, lõpetab ka koerte kaklemise ning inimese põgenemise?

Neljapäev, 14.aprill 2005, autopesulas

Jap, jälle autopesulas. Lahe vaatepilt: kuus autot on praegu pesulas, kuus venda vehivad vahuste svammidega masinaid küürida, näolapid ka vahupritsmeid täis. See võiks olla praegu muusikal, mida vaatan. Nad praktiliselt tantsivad nende autode ümber. Väga lahe.

Njah, autopesu entertainment on täiesti uuel tasandil. Enne seda käsipesulat siin oli automaatpesula käsipesulast oluliselt suurem meelelahutus. Esiteks, käsipesusse viiduna pidi autot jube kaua aega ootama. Ajakulu mõttes oli igal juhul automaatpesula mõtekam lahendus, kuigi automaatpesula harjad kriibivad auto värviläiget tuhmiks ja ei pese masinat korralikult puhtaks. Samas, need peaaegu nähtamatut kahju tegevad harjad - milline lõbustus nad on! Tulevad esiklaasist läbi või ei tule, viivad auto kohalt või ei vii, jne jne. Väga lõbus. Aga jah, selle käsiautopesula muusikali vastu automaatpesula lunapark ei saa.

Viimasest avariist oli lõppkokkuvõttes nii palju kasu, et sain täna masinale euronumbrid külge. Väga ilus. Mõnevõrra edevgi. Nüüd, kui auto puhas, sõidan läikiva masinaga kevadpäikesesse. Mussi panen kõvasti mängima, aknad keeran alla. Sitaks ülbe tunne, ma ütleks.

Soovite, kutsuge mind autopedeks.

Kolmapäev, 13.aprill 2005. Ja inimene jooksis nii, et maa palas.

Inimene hiilib tasakesi müürist mööda, väravast sisse. Päike on parasjagu nii madalale laskunud, et pimestab inimese silmi. Nii inimene ei näe, kuidas pargi keskel kaks koera haudvaikuses teineteisel kõri purevad. Kui inimene seda näeks, saaks ta aru, et aset leiab äärmiselt inetu tapatöö ning ta ei hakkaks koerte suunas jooksma. Aga päike! See päike, mis sattus parajale kõrgusele just selleks ajaks kui inimene parki hiilib, arvates, et nüüd on ta pääsenud! Ei. Ei, ei, ei! Tänu imelisele päikeseloojangule läheb kõik plaanitust täiesti teisiti. Inimene libistab end väravast sisse ning kiirendab sammu jooksuks. Päikeseloojangu valgusest pimestatuna liigub inimene kiiresti pargi keskosa suunas. Ja need koerad. Kuidas nad küll sellises vaikuses teineteise kõri kallal vägivallatseda saavad! Teeks nad natukenegi häält, inimene kuuleks, et kõik ei ole nii, nagu ta arvab, ja ta ei jookseks suure tuhinaga pargi keskosa suunas. Aga ei. Ei, ei, ei. Koerad on täiesti hääletud. Ja päike on täpselt nii madalal, et silmad ei seleta eesolevat.

Saabubki see aimatav hetk. Inimene jookseb järsku koertele otsa. Ta ei märka koeri isegi siis, kui lehispuud murravad päikesekiired varjudeks. See kõik juhtub ju murdosa sekundi jooksul.

Ei saa salata, et koerad on võrdlemisi üllatunud seda inimest nähes. Nad ju ometi teavad, et iga normaalne inimene ei jookseks otse koopasse, kus hunt oma saaki järab. See inimene aga jooksis neile lausa otsa.

"Mida sa õige mõtlesid, inimene," küsib koer, kelle kõri on vähem puretud, mis tõttu saab ta veel rääkida. Teise koera kõri on omadega täitsa läbi. Ta vaatab lihtsalt üllatunud ja kaastundlike silmadega inimesele otsa. Ta küsib sama küsimust silmadega.

"Ma ju ei näinud," vastab inimene. Ta on raskes olukorras. Ta kardab, et äkki jõuavad tagaajajad talle järele. Samas on ta just verest nõretavatele koertele otsa jooksnud. Olukord ei ole kiita. Kokkupõrke hetk oli tegelikult ka mõnevõrra naljakas. Koerad kukkusid kokkupõrke tagajärjel külili ning ei saanud esimese hooga kohe jalgu alla. Siplesid seal enda veres. Eks jahmatus tegi oma töö.

"Kas Sa oled pime?" küsib sama koer, kellel kõnevõime veel alles.

"Ei, kindlasti mitte! Ma näen väga hästi!" vastab inimene uhkelt. Uhkuse kõrval kahvatub inimeset vallanud hirm silmnähtavalt.

Nüüd täidab õhku vaikus. Ainult päikeseloojangu kohin rikub selle täiuslikkust. Peab mainima, et koerad on suures segaduses. Nagu ennist öeldud, tundes inimloomust, teavad nad, et on igati ebaloogiline, et inimene vabatahtlikult kaklevatele koertle otsa jookseb. Teisalt, inimene nägi neid. Inimene ju näeb! See inimene ei ole pime!

Vaikuses viibib aeg.

Mõne hetke pärast see lugu leiab oma lõpu. See lõpp lõpetab päikeseloojangu, lõpetab ka koerte kaklemise ning inimese põgenemise. Parki laskub õhtu. Õhk muutub niiskemaks ja jahedamaks. Inimene peaks t-särgile jaki peale tõmbama. See lõpp muudab olnu täitsa teistsuguseks. Noh, nagu ühele lõpule ikka kohane.

Teisipäev, 12. aprill 2005. Would you blame me if I wrap my words around you?

Suure eelarvega nädalavahetus möödas, kõnnin esmaspäeva õhtul rahutult toast tuppa. Ta on jõudnud siia korterisse endast selle lühikese hingamis- ja mõtlemisajaga palju jälgi jätta. Jäljed, mida nähes kisub rinnust kokku ja nutt tõuseb kurku, kus see klombistub valuliseks krambiks. Nii väga tahaks nutta. Mõnikord kohe tahaks. Aga sellest ei tule midagi välja. Nutuklomp ei liigu kurgust üles poole, ei täida mu aju vabanemistundega. Valu. Valu. Valu. Igal pool.

Vabanemine ei tule siin kõne alla. Vähemalt mitte praegu.

Võib-olla tuleb see kõne alla kunagi hiljem. Kunagi kuude möödudes.

Neljapäev, 7.aprill 2005. Lift me up, lift me up! (Poo mind üles, poo mind üles!)

Moby Hotel on kuulamise käigus palju paremaks läinud. Kohati mõjub album isegi natuke kurvalt.

Mul päris palju mõtteid, mida tahaks kirja panna, aga näed, aega napib. Võib-olla hiljem. Njah, võib-olla hiljem.

Teisipäev, 5.aprill 2004. Put the needle on it.

Vara. Vara on.

Pühapäeva varahommikul klubist tulles ostsin Statoilist Moby viimase albumi Hotel. Täiesti mõttetu. Masendavalt iseloomutu laulude kogumik (mis Moby puhul on lausa karjuvalt häiriv). Ma poleks seda kaine peaga teinud. Miks purjus inimesed on oma tegudelt/käitumiselt niivõrd erinevad kainetest, mh? Võimatu lihtsalt.

Täna ootab ees üks suur personalipäev. Hakkan otsast töötajaid enda juurde kutsuma, et nendega natuke juttu puhuda. Väsitav, oi kui väsitav.

Ma olen viimastel nädalavahetustel "puhata ja mängida" isuga pihta saanud. Kõik asjalik tundub mõnevõrra tüütu, ja võitlus tundmatute ja vastutöötavate jõududega näib mõnevõrra mõttetu. Ma ei hala, ma lihtsalt ei saa aru miks mõningad asjad vajalikud on.

Kohv maitseb täiesti imelikult. Nagu leotatud saepuru. No ma ei saa aru!

PS. Paavsti surm on mulle kuidagi imelikult mõjunud. Mõte käib mööda maailmavalulisi radasid.

Esmaspäev, 4.aprill 2005. I'm not into "shit happens" version of life

Suhteliselt hard core nädalavahetus oli. Reedel õhtul algas see siis sellest, et sõitsin mingile vene hullule tagant sisse. Ma mõtlesin, et ta tuleb mulle kätega kallale. Kui peale tükki aega seletamist ja kätega vehkimist mingile kokkuleppele saime, läksin Hyper Rimisse, millest ma ei mäleta suurt midagi. Nagu hiljem selgus, ei ostnud ma miskit, mille pärast ma sinna läksin.

Hilem mõtlesin selle avarii peale ja nende asjade peale, mis juhtuvad ja ma ei saa aru, miks ja kuidas nad juhtuvad. Ja et see oli kolmas (küll kõige leebem) avarii mul sel aastal. Ma olen vist eelmisel aastal paha poiss olnud.

Nii reede õhtul peole ei jõudnudki, sest ma jäin lihtsalt suurest masendusest peale kaht õllet sügavalt magama. Laupäev oli üks inetu päev. Emotsionaalselt oli täielik madalseis ja ärevusseisund ei lasnud paigal püsida.

Kuni me lõpuks suutsime Aksessuaaridega end välja vedada. Läksime Big Ben'i sööma. Jõime viina, ja õlut. Ja rääkisime väga palju häid asju. Ja siis läksime Sista juurde, kus käis ka mõningane napsutamine. Mängisime Eesti Focust ja jõime veel ja mingi kell end klubist leidsingi. Ja väga lahe oli. Hea pidu, hea pidu.

Kokkuvõtteks ainult liiga palju sigarette ja alkoholi. Pühapäeval ma enne kahte voodist ei tõusnud. Valus oli.

Täna hommik on parem kui laupäeva hommik. Lihtsalt selline minivariant. Asjad peavad tagasi normaalseks saama. Mulle on normaalne väga meeldima hakanud.

Laupäev, 2.aprill 2005. *****

I want to get payed for the thinks I've done. I don't want to pay for them.

Reede, 1.aprill 2005. Yummy yummy, kiss and squeeze me

Mu Business Diary's on 3.aprilli juures märkus: Daylight Saving Time begins, USA. Nii kenasti öeldud :)

Sistal on sünnipäev. Oehh, niiiiiiiiii palju õnne Sulle kullake!!!

Ma tunnen enda sees kevade peegeldusi. Mõnus.

PS. Täna tahan napsu võtta. Ja pidutseda. Ja mu tahtmine saagu teoks!