Teisipäev, 12. aprill 2005. Would you blame me if I wrap my words around you?

Suure eelarvega nädalavahetus möödas, kõnnin esmaspäeva õhtul rahutult toast tuppa. Ta on jõudnud siia korterisse endast selle lühikese hingamis- ja mõtlemisajaga palju jälgi jätta. Jäljed, mida nähes kisub rinnust kokku ja nutt tõuseb kurku, kus see klombistub valuliseks krambiks. Nii väga tahaks nutta. Mõnikord kohe tahaks. Aga sellest ei tule midagi välja. Nutuklomp ei liigu kurgust üles poole, ei täida mu aju vabanemistundega. Valu. Valu. Valu. Igal pool.

Vabanemine ei tule siin kõne alla. Vähemalt mitte praegu.

Võib-olla tuleb see kõne alla kunagi hiljem. Kunagi kuude möödudes.