Esmaspäev, 24.mai 2004. Sleeps with butterflies.

Kuss kuss, ütled Sa. Ise oled kihevil ja õhetad. Hoiad nii tugevalt mul käest kinni, me pihud vastastikku higistamas. Hiilid sammukese edasi. Mina teen kaks väikset sammu, nagu peni Su kannul. Vaatan taevasse. See on nii selge ja sinine, nagu kõik need unistused, mis kunagi mul olnud. Ja jah, just nii selged ja seda sinist värvi need olnud ongi. Alati.

Me oleme juba mitu meetrit edasi hiilinud - Sina ikka suuremate sammudega, mina mõõdukamatega. Mul tuleb natuke naer peale, nagu siis, kus Sa mu alakõhtu suudled, sest kõik see teeb nii kõdi. Selline kõdi, et hingamine jääb seisma. Või noh, peatub, sest kõik läheb peas sassi ja kehas tekib mingi kihisev kramp. Sa vaatad mulle otsa ja ütled jälle kuss kuss. Ma teen näo nagu oleksin väga tõsine seikleja ja mõtlen, et me oleme luurel pahade vaimude vastu. Tegelikult ei ole ma vaime kunagi kartnud. Ma ei arvanud, et need mu voodialust valitsevad. Ei ei. Aga sellepärast olin ma küll mures, et mis saab mu mängu-tudu-kutsaga, kui ära suren. Vaatan veelkord taevasse. Sama pilt mis enne. Ainult päikest on rohkem näha.

Päikest ma armastan. Ausalt.

Näe, vaata, sosistad Sa ja näitad näpuga eemale, sinna lillesulgede vahele. Seal on tohutu suur liblikapesa. Ma pole mitte kunagi korraga nii palju liblikaid näinud. Neid on igal pool ja nad on kergetest tunnetest endale kõrge pesa ehitanud. Ja see hääl, mis sealt pesa poolt tuleb. See hääl. Ma ei teagi mida see mulle meenutab. Aga ma tunnen huultel Su maitset.

Sa sosistad, et me laskuks käpuli ja roomaks tasakesi pesa juurde. Sa lähed ees, mina Sinu järel. Ikka nagu peni. Liblikapesani jõudes viskame end pikali, rullume pesasse ja kattume sahmivate tiivapaaridega.

Reede, 20.mai 2005. New York, New York!

Lugesin Postimehest artiklit "Ameerika müüb, hullult müüb!" ja mul tuli nii karjuv tahtmine USA-sse minna. Mul tulid aastataguse puhkuse maitsed suhu, lõhnad ninna, tunded hinge. Kuidas me Sista ja Maq'ga päikeseküpsetena Miamis basseinis molutasime ja õhtuti autoga Miami Beachis Ocean Drive'i mööda sõitsime, Jamie Cullumit kuulasime ning Fort Lauderdale'i eksklusiivsust kaifuitasime. Ja siis San Fransisco ja Las Vegas ja... jah, ma ei lähe kaugemale, õrritan ainult iseennast. New Yorkist ei hakka ma rääkimagi. (Luarvik, teeme siis varsti nii, et pakime kohvrid ja lähme New Yorki, eks.)

Igatahes jah, tappev igatsus, tappev tahtmine. Tahaks kohvrid pakkida ja minna. Tohutu reisuisu on peal.

Samal päeval, hiljem. I hold my breath and count to ten

If I just breathe
Let it fill the space between
I'll know everything is alright
Breathe every little piece of me
You'll see
Everything is alright
If I just breathe...
[Michelle Branch "Breathe"]

Nõrkus on peal. Käisin postimajas ja siis kaubamajas. Postkontorisse viisin mõned kirjad ja kaubamajast ostsin kaks plaati. Haige olemisel on ka häid kõlgi (kuigi ma ei ütleks, et ma haige olen olnud, vigastatud pigem). Üks meeldivamatest on see, et raha ei kulu absoluutselt. Lihtsalt poolteist nädalat on mu pangaarve näit ühe numbri peal püsinud. Nüüd siis tuleb see raiskamata raha muidugi kiiresti ära raisata. Ja plaadipood on teatavasti üks äärmiselt sobiv keskkond realiseerimaks neid rahakulutamise plaane. Nii et mõeldud tehtud.

Tahaks lennata.

Neljapäev, 19.mai 2005. Rising from the morning.

Tundub tulevat üks tore üritus. Kodukal on üleval ka esinejate muusikat tutvustavad mp.3-d. Ja ikka head muusikat, ikka head! Selle ettevõtmise võiks küll suvisesse päevakorda võtta.

Päike tahab nii hirmsasti paista, aga pilved ei luba.

Kolmapäeval, 18.mai 2005. Catwalk.

Mu väiksem Sista supernoovatab! Lahe! :)

Teisipäev, 17.mai 2005. Can we go?

1. See kevad on üks imelikumaid. Imelikumaid, sest juhtub imelikke asju. Ja imelik, et ilm ei lähe üldse soojaks. Ja puud ei ole üldse nii rohelised, kui peaks selle aja peale olema.

2. Kell 17 lähen niite eemaldama. Homsest juba tööle kah. Äge. Olen täna end juba nii mõnegi tööasjaga siniseks vihastnud. Mulle ei meeldi töötada väiklaste, kitsarinnaliste ja piiratud maailmavaatega inimestega. Väiksed, väiksed inimesed.

3. Need korvpalli finaalmängud ajavad mul närvi juba püsti. No tõesõna.

4. Kas võime minna?

Esmaspäev, 16.mai 2005, hommikul

Tervis taastub ja enesetunne on aina parem. Haav annab loomulikult veel korralikult tunda, aga liikuda saab juba suuremate raskusteta. Täna või homme lähen ja lasen niidid ka välja võtta. Tahaks juba aktiivne olla.

Nädalavahetus oli tore - vaheldus nädalaajasele vaikiolekule ja lamamisele. Liigutasin end natuke enam ja... oehh, vedasin isegi oma haige tagumiku Tallinnakluppi Kosheeni kuulama. Istusin siis seal diskoripuldi taga, kuulasin Kosheeni ära ja tulin tulema. Pidu tundus hea olevat. Mõtlesin, milline oleksin, kui ei oleks haavatud. Ma oleks täiesti täis olnud.

Eile vaatasin filmi Monster. Polnud seda veel näinud. Päris korralikult raputas läbi. Polegi kaua sellist filmielamust saanud. Filmi lõputiitrite ajal tungis nutt kurku. Ja ma ei saanudki aru, millest. Kas sellest ülitugevast ja sügavast armastuse ja lootuse representatsioonist selles filmis, vihast, vastikustundest või kahjutundest inimeste ja maailma suhtes, või... või... ei tea. Ei tea, ei tea, ei tea.

Olgu. Ma nüüd mõtlen, mis edasi saab. Kui saab. Pean oma võimalusi ikka adekvaatselt hindama.

Teisipäev, 10.mai 2005. Pimesooleta ja dieedil.

Reedel oli juba hommikul suht jama olla. Reede öösel vastu laupäeva, kui olime Haapsallu sünnipäevale sõitnud, oli juba ikka väga halb olla. Kõht valutas nii, et jalge peal püsimine ei olnud vaat et võimalik. Laupäeva hommikul, kuue ajal, kutsusid sõbrad kiirabi ja kella 13ks olin ma pimesoole eemaldamise operatsioonist toibumas. Vahepeal oli ka natuke hirmsamaid hetki, sest esimese asjana ütles kiirabiarst, et mul on midagi maos lõhki läinud, mõni haavand või midagi, mao verejooks ja et kohe opilauale. Hirmuäratav.

Nüüd olen kodusel ravil. Enesetunne on enam vähem. Haav teeb küll liikudes parajat valu. A eks varsti läheb paremaks.

Eile sain vähemalt Da Vinci koodi läbi loetud. Nii paljugi sest asjast kasu. Olin seda juba kuid lugenud ja ikka kõigest poole peal. A päris tore raamat ikka. Ja nüüd tehakse film ka. Ei jõua oodata.

Lähen nüüd jogurtit sööma. Ma olen kahenädalasel rangel dieedil. Õde, kes mu haiglsat välja kirjutas, oli lõbus. Vene aktsendiga kamandas, et kaks nädalat ei mingit suitsetamist, joomist ja seksimist ("Peate vastu küll!") ja range dieet! Et muidu lähevad sooled sõlme ja siis on jälle lõikusele minek. Ei, lõikust ma ei taha.

Tervist kõigile! :)

Kolmapäev, 4.mai 2005. When all the plans you made are lying on the floor...

Pühapäeva hommikul, enne, kui läheme Rasputinisse heerigat sööma, pistan kodus taskusse sigaretipaki, milles kolm sigaretti. Vaatan veel pakki sisse - jah, kohe tühi. Rasputinis tellin muu hulgas ka paki sigarette. Peale tellimist koban taskust sigarettide järele. Mõtlen, et kust kuradi kohast see pakk nii pinges on, nagu oleks täiesti täis. Pakk taskust väljas, tõden, et tõesti, mul on taskus veel avamata pakk sigarette. Tühja pakki pole kuskil. No ei ole normaalne ju! Ütlen sigaretitellimusest ära.

Esmaspäeva õhtul ostan Statoilist uue paki sigarette. See eelmine tühjaks saanud. Hiljem, kui hakkame Sis'i ja Maq juures Aksessuaaridega rõdule suitsetama minema, võtan taskust välja kaks täiesti avamata sigaretipakki. KAKS PAKKI SIGARETTE!?! KUST KURADI KOHAST NEID NÜÜD KAKS SAI?!? Hetkeks läks juhe kokku, rääkisin olukorrast ka Aksessuaaridele ning loobusin süüvimast olukorra absurdsusesse. (Põhiline oli see, et mul ei olnud enam enne Statoili minekut sigarette, ma ei olnud neid ka vahepeal kuskilt ostnud. Või vähemalt ei suuda ma seda meenutada).

Mu Ferré jakk on hoopis sigaretipakkide paljundamise tehas. Fantastiline.

No ja siis eile. Parkisin auto Kaubamaja parklasse, astusin autost välja, võtsin tagaistmelt koti ja tahtsin autot kinni panna. Võtmeid ega pulti aga polnud. Koban taskuid ja suudan juba kergesse paanikasse sattuda kui mõistan, et autol mootor veel käib. Lülitan siis süüte välja, lukustan auto ja lähen ostan endale Lifehouse'i uue plaadi.

Taas, seda ei oleks ma Kaubamajast osanud leida. Lifehouse. Nende parim album on senini 2001.aasta väljalase "No Name Face". Lifehouse'i laulja Jason Wade on üks ahvatlevama häälega lauljaid, keda tean. Ma ei teagi, mis selles hääles on. Mingi piinatus vist. Lifehouse teeb sellist mõnusat pehmet rokki. Nende muusika on ilus, ja selles ilus on nii neetult palju magusat kurbust. Peaaegu kõik laulud on täidetud mingi lämmatava igatsuse ja unistava ootusega - üks minu teise nime definitsioonidest. Ja siis kõik see valu enne armastust, armastuse ajal ja pärast armastust.

On ikkagi nii, et meie enda elu meelelahutab meid kõige rohkem. Aeg-ajalt tuleb selleks muidugi terve mõistuse piiridest väljuda. Põhiline on see, et asjadel tuleb lasta juhtuda. Las need sigaretipakid mu jaki taskus paljunevad. Las Kaubamaja plaadiriiul üllatab. Las muusika mängib...

Nii. Teen nüüd endale veel ühe kohvi ja... ja eks siis näis.

If shame had a face I think it would kind of look like mine,
If it had a home would it be my eyes.
[Lifehouse "Sick Cycle Carousel"]

Esmaspäev, 2.mai 2005. Who were you then?

No ei ole hea olla. Hing on haige ja vaim ei jaksa stressile vasta hakata. Tüütu argipäev raiub sisse.

Nädalavahetus oli taaskord vinge. Ainult kurb, et Oh'veel'ja aastakoosolekut ei toimunud ja veel kurvem, et Siil kuidagi imelikult käitub. Siil, ära käitu imelikult. Tõega.

Aksessuaaride meespoolel täna sünnipäev. Esimene veerandsada kukub. Suured õnnesoovid sel puhul!

Elu on imelik.