Teisipäev, 27.märts 2007. Shanghai surprise

See on nii kuradi hea!!! :)) Respect for Christina!

Neljapäev, 22.märts 2007. Oh dear, hahahaaahaa!

I'm going slightly mad
I'm going slightly mad

It finally happened!
It finally happened, oh yes!
It finally happened!
I'm slightly mad! Just very slightly mad!

[Queen: I'm going slightly mad]

Tirin. Mulle helistab haldusjuht ja ütleb, et 40 kilo kooritud kartulit on ära varastatud. Ja midagi veel lisaks - umbes 2 kilo maja seina või midagi taolist. Ma laman Siiliga mingis tomatipasta vannis. Pidavat nahale ja vaimsele tervisele jube kasulik olema.


Don't stop me now
'cos I'm having such a good time
I'm having a ball!

[Queen: Don't stop me now]

Võtan end riidest lahti ning vaatan pimedusse. Mööda seinu kobades liigun edasi, aegajalt midagi endast kuskile vastu ära lüües. Mingil hetkel jõuan Sinuni, sa katsud mind üle mu keha. Kattun pealaest jalataldadeni külmavärinatega. Ma lükkan Su pikali ja liigun edasi. Sa ainult mõmised mõnust.

Kui valgus paistma hakkab, kuulen lõpuks ka muusikat. Saalis tantsib neli inimest üksteise vastu liibununa, higistena, suletud silmadega. Saali ühes nurgas seisab kahel tagumisel käpal koer, vaatab minu poole ning teeb mulle silma. Ma teen silma vastu. Koer keerab häbelikult pilgu ning paneb uue plaadi plaadimängijasse.

I'm a sex machine, ready to reload...

Telefon heliseb. Võtan laualt toru. Sa hingeldad torusse ning ütled, et oled juba tulemas. Mina ei tule, mingil imelikult kombel. Ma tulen muidu alati, aga mitte praegu. Nagu laupäevalgi. Ma keppisin ja keppisin, tund aega, kuni mul juba valus hakkas. Ja ma ei tulnud. See oli midagi uut. Ma ju tulen alati. Mõnikord isegi liiga kergelt, liiga kiiresti. Ma ei tule praegu, ütlen Sulle. Kuulen, kuidas Sa oigad.

Kui ma nendega tantsin, võtab üks mees mul ümbert kinni ja suudleb mind. Muusika tiksub stoilises rütmis ning katab ruumi tumedate värvidega. Nagu see tuim suguühe. Tikk-takk-tikk-takk-bing-bäng-bing-bäng. Keegi naine pigistab mu rinnanibusid. Dõng dõng dõng dõng. Mees surub mu jõuga põrandale. Vaatan neid lihaseid ja neid raseeritud organeid, rindasid ja seda kõrge kontsaga kinga, mis mu kõhule astub. Surun oma kõhulihased nii kõvaks, kui üldse suudan. See on lihtne. Kõik toimib nii nagu ma tahan.

Naine läheb närvi, võtab kinga jalast ja lööb tikkkontsa mehele pähe kinni. Koer nurgas niutsatab. Mees hakkab kõva häälega naerma, ta tantsuliigutused ei ühti enam rütmiga. Kõik on erutatud. See king ta peas on võrdlemisi naljakas. Kõik naeravad.

Katusel on vikerkaare üks ots. Seisan täpselt selle kõrval. Õhk läheb järjest soojemaks. Sa tood pudeli shampanjat, kaks klaasi, valad need täis ning me joome. Lõpuks ometi!

Kolmapäev, 21.märts 2007. Stella Artois II

Koristasin täna natuke. Raamatukogutuba sai päris korda.

Pesin dušši all taimi. Jõulukaktus läheb kohe kohe õitsema. Amarüllus on pimedas nurgas puhkamise lõpetanud ning mugul hakkab lehti endast välja pressima. Tõstan amarülluse nurgast valguse kätte. Ja kastan natuke. Et see kohe päris ära ei ehmataks.

Koerad ajavad natuke hulluks. Kevad vist. Ja nad ei ole piisavalt joosta saanud. Minu viga.

Alaselg valutab. Vaagnaluu on vist jälle ära vajunud. Vaja kiropraktiku juurde minna.

Ja kõige selle sees kukun ma auku. Pimedasse, kõvasse auku. Endalegi märkamatult. Aru saamata, kuidas. Kuidas, kui kõik on ju korras.

Nii vist jääbki juhtuma.

Käin pesus, panen riidesse ja lähen asjatama. Päike paistab. Ühel hetkel pimestab see mind nii, et teen peaaegu avarii.

Minu viga.

Võrus on vaikne. Vanaema saab endale uue, tugeva küljealusega voodi. Ilusa voodi, mis tema väiksesse magamistuppa kenasti sobib.

Amarüllus ta laual on hästi suurtes õites. Vanaema küsib, kuidas su amarüllus elab? Ma räägin. Vanaema ütleb, vaata et sa teda vaikselt kastma hakkad, muidu ehmatab ära. Noogutan. Seda tarkust olen ma temalt juba õppinud.

Ma olen temalt nii palju õppinud. Ja vanaisalt.

Surnuaeda ei jõudnudki.

Kojamehed on talvest väsinud. Vaade maanteele läbi auto esiklaasi on nagu hägus virvendus läbi nutuste silmade.

Tagasi kodus teen võileiva ja avan pudeli õllet. Ja siis teise. Lasen endal vaikselt, vaikselt jokki jääda.

Kui ma olen niimoodi päris rahulikult, siis...

Laupäev, 17.märts 2007. Stella Artois

Ma olen nii erutatud.

Praegu ei saa ma aru, mis riik, mis raha, mis päev, mis kell

Koerte poolt hävitatud asjadest tuli mul veel meelde mulle armas ja ilus bluetoothi handsfree set, mille York siis hiljem vapralt välja sittus. Seda ei ole ma senini raatsinud endale uut osta. A sitta tast kah (seda lauset võib kohe otses mõttes võtta). iPodi klappideta aga ei saa ma mitte hakkama. Nojah. Aa, ja siis tuli mul meelde üks suurem hunnik kinkepaela, mille ma Yorkist kõige otsesemas mõttes tagant välja pidin tõmbama. Selle seiga juures oli mul kahju küll Yorkist, mitte kinkepaelast.

Siinkohal vabandan, kui kellelgi söögiisu ära ajasin.

Ja praegu tuli mul meelde, et ma sõimasin täna suht tagasihoidlikult ühe vanemas eas teenindaja ARK-is läbi. Ta käitus minuga lihtsalt jämedalt ebaviisakalt. Endal oli tal hea teenindaja kuu plakat selja taga seinale kleebitud. Masendav. Peale mu ärrituspuhangut täitis ta küll iga mu väiksemagi soovi.

Ma pean magama minema. Sest ma kipun tegelikult end õhtuti segi mõtlema. Pea läheb sadu mõtteid täis ja siis öösel täidavad und meeletud unenäod, millest ma suuremas osas ei suuda mingeid paralleele reaalsusega tuua.

Tahaks midagi head kokata. Head kala tahaks teha, ja kooki. Mul on üks super hea apelsinikoogi retsept, mis tahab katsetamist. Njaaa.

Neljapäev, 8.märts 2007. Märjad ajalehed.

Märgade ajalehtedega on mul kujunenud juba vihkamissuhe. Esmalt, Sisco kuseb nii palju, et ma ei jõua enam seda uputust ajalehtedega pidurdada. Ainuüksi eile õhtul läks selleks kaks Ekspressi ja Päevaleht ja Äripäev. Kolme tunni jooksul! Vaatasin, et ta kuses umbes iga 10 minuti tagant, ja mitte vähe. Joob ja kuseb, joob ja kuseb. Lahe elu. Ja ürita siis veel looma välja käima õpetada. Nahhui. Noh, ja siis tagatipuks see ajalehtede koristamine ja selle uputuse kuivatamine. Keeran märjad ajalehed kägarasse, Sisco kuse nõrgub mööda äri- ja poliitikaeliidi nägusid põrandale.

No ja veel enam nülin ma, kui mu postkasitis (nagu näiteks tänasel kaunil päeval) on hommikul läbivettinud Äripäev. Postiljon ka kuseb ajalehtedele või???

Kolmapäev, 7.märts 2007. Sobiv hetk on hingata sisse, sobiv hetk on hingata välja

Kahju nimistusse, mis mu koerad mulle tekitanud on, lisandusid täna ka mu iPodi kõrvaklapid. Seekordse hävitustöö autoriks oli Sisco. Väga lähedal oli ka iPodi enese hävitamine. No aga jõudsin varem dušši alt välja.

Seega, mõtelge ikka tõsiselt enne kui endale koeri soetama hakkate. Vähe sellest, et nad söövad teil külmiku tühjaks, söövad nad teil ka riided seljast ja eluks vajaminevad ekslusiivsemat sorti vidinad käest ära. Sest ega nad suvalisi asju ei taha. Ikka nahksaapad, kallid talvejoped, diivanid, iPodid, nahksed söögitoa toolid, rariteetsed CD-plaadid, minu õhtusöögiks mõeldud kanafilee koos pakkekilega, millele siis uuesti poodi järele tuleb minna. Jne.

Njah, elu koertega võib imeda ikka jubedat moodi. Aga noh, interpreteerigem nende tegevust kui protesti tänapäeva maailma materialismi kesksuse vastu või sõbralikku viidet asjaolule, et "sa oled liiga paks, pea dieeti, mitte ära söö kanafileed" ning hingakem sügavalt sisse ja välja ning telligem endale uued 600 krooni maksvad iPodi kõrvaklapid ja mingem poodi ja ostkem parem pott lehtsalatit ja pakk rasvavaba piima. Juhhhheia!!!