Kolmapäev, 29.juuni 2005. The moment I wake up, before I put on my make up...

...I say a little prayer for you!

Jaa. Praegu sellele kõigele mõeldes tuleb nutt natuke kurku. Pulmas, mäletan, tuli pisar silma siis kui Sista ja Maq torditüki teineteisele suhu pistsid. Et nende armastus oleks sama magus kui see martsipan sellel tordil. Ja mulle meeldis väga Kalle kõne. Et Sista ja Maq suhe on selline, nagu ta on, just seepärast, et selles suhtes puudub igavus (noh, ja kui on igav, siis Maq mängib mõne arvutimängu ja Sista möliseb seepärast).

Et noortel kunagi igav ei hakkaks!

Nüüd nad on igatahes Roomas. Romantika klassikalisel viisil. Lahe.

Minu hoida on jäänud Gio. Ta haugub iga välisuksest mööduja peale - eks ta arvab, et äkki sealt tulevad Sista ja Maq. A äi tule midä.

Ise üritan meeleheitlikult tööd teha. Tööd tehes on enam-vähem ok olla. Ei mõtle sellele, et tegelikult oleks ääretult vaja puhata. Organism ja vaim on väsinud. Keha tahaks lebada kuskil... näiteks rannas, koktail näpus, päike soojendamas vaimukergust.

Olgu, rabagem siis tööd teha. Olgu suvi abiellujatele ja tööinimestele armuline - that's my prayer for you right now! (Eh, ja kõigile teistele ka.)

Reede, 17.juuni 2005. Carwash and the City.

Autopesulas. Masin on valge koorega kaetud. Ma peaks vist siia Jazz pesulasse kliendikaardi tegema - kliendikaardi omanikele on hommikusöök tasuta. Vat millega inimesi meelitatakse. (Samas, ega mul mingi jama söömise isu pole.)

Kiired ajad on. Millest johtuvalt ka tõenäoliselt eilne ülitugev peavalu. Väga ebameeldiv ja mõnevõrra ka hirmutav.

Üleeile, kui jalutasin tagasi botaanikaaias aset leidnud Spordiklubi hooaja lõpetamiselt, tundisn üle tüki aja heameelt selle üle, et elan Tartus. Botaanikaaed on ikka väga kaunis ja korras. Ja need taimed! Laskusin nii mõnegi iludusega dialoogi. Naljakas, aga selline omasuguste seas olemise tunne valdas mind. Tagasi kõndisin mööda Rüütli tänavat. Kesklinn oli super rahulik, meeldivalt soe ja sumisev. Rüütli tänav on nii ilus! Väga lahedad pargipingid spordimuuseumi ees ja väga sümpaatsed välikohvikud nii Greppil, Maailmal kui Gruusia saatkonnal (olen alati vandunud, et miks kurat ei osata Tartus teha välikohvikud nii nagu Tallinnas; nüüd osatakse). Ja lõpuks on raekoja platsil ka elu käima läinud tänu LST laiale välikohvikule. Aa, ja see uus koht - Maksuamet - mis kohe kohe peaks avatama. Tartu välikohvikute võlu võrreldes Tallinna omadega peitub just selles kohvikusuminas. See on üks ahvatlevamaid suvehääli. Tallinnas, suuresti tänu turistidele, ei ole kohvikutes tegemist suminaga, vaid lärmiga. Aga see selleks. Rüütli tänava kõrgvalgus on muidugi Jaani kirik. See on imeline!!! Seal on nüüd kõik täiesti valma. Haljastus ja... ja sel õhtul oli kirikus meeskoori kontsert. Ma piilusin ka sisse. Ma ei oska selle kohta praegu ühtegi sõna ütelda, tõesti.

Jalutasin mööda selle mõnusa linna mõnusat tänavat ja mind valdas selline harmoonia ja rahulolutunne, mida kaua endas tundnud pole. Koju jõudes tänasin linna.

Auto hakkab vist valma saama. Kruisin siis Käärikule.

(Me avame Käärikul pühapäeval ka välikohviku. Tulge kõik Käärikule välikohvesse koktaili jooma! :))

Neljapäev, 9.juuni 2005. Kõigel on mõte ja kõigeks on võte.

Hommikul kastan lilli ja avastan, et Amarülluse lehtede vahelt piilub välja ilus roheline pung. Mu Amarüllus hakkab õitsema! Ma olen nii rõõmus!

Eile sain veel ühe taime võrra rikkamaks. Üks toateenija tõi mulle Amaranta. Hommikul istutasin selle potti ja panin magamistoa aknalauale. Mujale lihtsalt enam ei mahu (ja mul on korteri peale kokku kuus aknalauda - neli päris suurt ja kaks väiksemat).

Magamistuppa pole ma taimi veel pannud, sest nad pidavat öösiti päris jutukad olema ning ei taha inimestel magada lasta. Olude sunnil võtan selle riski. Eks kui jutustamiseks läheb, jutustan vastu.

Las päiksel paista!

Teisipäev, 7.juuni 2005. Blues.

olen Su kirju lugenud
südaöiste sigarettide valgel
avastanud neis uusi jõgesid
avastanud neis uusi madalikke
võrenguid koolmekohti
tundnud uusi
pulsilööke kellatiksumisi
kellalööke pulsitiksumisi
[Kärt Tomingas/Max Harnoon "Blues"]

Täna sain hästi rõõmsaks, kui avastasin, et Kärt Tomingas on välja andnud plaadi oma vanade lugudega (Laulud aastatest 1987-1993). Ma olen teda väga ammusest ajast imetlenud, tema loomingut mingil imelik-lapselikul moel armastunud. Tegelikult ulatub see kõik tagasi Tartu Levimuusikapäevadesse ja siis natuke edasi, kui Eestimaal said hoo sisse erinevad moekoolid ja muud taolised uudsed ettevõtmised, millest teismeliseeas isegi osa sain. Mul pole vähimatki aimu, mis see aasta võis olla (ma olin ikka tatikas siis), aga ma olin esimest aastat Bastioni moekooli õpilane ja Kärt Tomingas andis meile liikumise ja kõne tunde. Me noored poisid olime temast ikka kõvasti sisse võetud. Ta oli ka väga vinge. Kõik mis ta rääkis, kuidas oli, mida meid tegema pani, oli ülima karismaatilisusega täidetud. Ja eks ma seepärast ka mäletan seda kõike äärmiselt hästi. Jah, kui päris aus olla, siis ma Bastioni moekoolist suurt muud ei mäletagi. Ah jaa, enesekaitse tunde mäletan ka. Need olid lõbusad.

Praegu mõtlen, et huvitav, kuidas mingid inimesed käivad elust läbi ja jätavad endast väga tugeva jälje. Eriti tugev on see muidugi siis, kui see on astutud pehme pinnasega teismeliseeas. Pehme pinnas - kontrastne jälg.

Mis muidu? Peaaegu et on suvi. Tööd, nagu kõigil, on jube palju. Tänu hooajale, mis suure hooga lajatab, ei ole vahet, kas on teisipäev, kolmapäev, reede või laupäev. Nädalavahetuse päevad on suuremad tööpäevad kui argipäevased. Ja ma kuidagi ei nuta ka seepärast. Sest ma olen väge täis ja tahan, et asjad saaks olema nii vinged, et kõik imestusest minestaks.

Ma olen kasvanud. Seda ma tunnen. Ja mul on sellepärast hea meel.

Kahju on, et ühest Berliini reisist asja ei saanud. Sellest kahjutundest saan kohe varsti üle ja olen jälle tugevam ning mittehoolivam. Mitte halvas mõttes mittehoolivam, vaid lihtsalt mõtteviisi "on nagu on" järgiv.

Kõige lahedam oleks seista inimesega, kellest hoolid, kõikide inimestega, kellest hoolid, maailmade kohal ja tõdeda, et meie vahel pole mitte mingit jama. See oleks parim.

need on mõned üksikud read mis
öö toob esile
kusagilt kaugetelt lehekülgedelt
ma olen sigaretid uuesti süüdanud
nende valgus on põletanud
mu silmadesse augud

Samal päeval, ainult hiljem

INCLUSIVE
HAPPY
ENERGY
FREE
POWER

Like I knew you were the one.

It's like loving me.

Shining.

Neljapäev, 2.juuni 2005. Take your needle back!

Peale oppi olen hommikuti teed joonud. Kohvi isu pole ja ma ei hakka seda ka tekitama. Mõnikord joon päeval või õhtupoolikul tassi kohvi, mõnikord ka mitte. Ja mulle täitsa meeldib nii.

Eile käisin üle tüki aja Kaubamaja plaadipoes. Küsimuse peale, kas Teil Coldplay uut on, öeldi mulle jah ja pisteti kätte Green Day "American Idiot" album. Ma hetke ikka vaatasin ja mõtlesin, et kas ma saan millestki valesti aru või ongi tegemist mingisuguse uudse huvitava plaadimüügivõttega. Veendudes, et see siiski ei ole võimalik, ulatasin plaadi tagasi ning ostsin viimase Beady Belle'i ja mingi prantsuse kogumiku, mis koondab parimad elektrojazzu naisvokaalid. Väga mõnus. Noh, ja Kaubamajast välja astudes meenus mulle, et Coldplay uus ilmub alles 6.juunil.

Haavapiirkond annab endiselt tunda. Kui pikemat aega jalul olen, hakkab valutama. Nõme. Mul on suur isu trenni minna, a ei saa veel. No ei saa. Aiamaale ei saa asjatama isegi minna, teen veel liiga endale. Ilm on ka muidugi jama.

Kõige rohkem käivad mulle viimasel ajal närvidele inimeste salvamised ja solvumised. Ma ei tea, miks seda nii palju viimasel ajal tundub olevat. Solvutakse asjade peale, mille pärast pole vaja solvuda ja ironiseeritakse ning salvatakse seal, kus see on nii mõttetu, kus asjad saaks ilusti suheldud. Nagu pidevalt oleks mingit teravust vaja. No ei ole! Sellist teravust küll mitte.

Tööd on palju. Ja see on hea. Ja see töö ka edeneb. See on veel parem. Tore ju.