Neljapäev, 31.märts 2005. No, if anyone orders Merlot, I'm leaving. I am NOT drinking any fucking Merlot!

Üleeile käisime Sideways'i vaatamas. Mida rohkem ma sellele filmile mõtlen, seda paremaks see film läheb. Üks on kindel - kui muud sellest filmist ei saa, siis veinist teisiti mõtlemise saab küll. Minu puhul ta aktiviseeris veinist teisiti, õigemini, nõndaviisi mõtlemist. Me ju teame küll, et on inimesi, kelle jaoks vein on terve suur osa elust, terve universum, aga see kõik jääb kaugeks ja noh, aeg-ajalt teeb see kõik ju nalja ka (a la mis kuradi maitseid sa sellest veinilonksust veel välja suudad lugeda!?!). Juba mõned aastad tagasi, kui Frensis töötasin, saime päris korraliku veinikooli. Prantsusmaalt parimatest veinikeldritest käisid soliidsed härrasmehed kohal ja õpetasid veine tundma ning nendega õigesti ringi käima (alates veinipudeli kättevõtmisest kuni klaasipesuni). Siis ma juba hakkasin aduma seda maailma, seda, mida üks pudel veini endast kujutab. Mida see tähendab. Ja mis maitseid sealt tõepoolest välja saab lugeda. Frensis oli lahe see, et me ka alati maitsesime veine, mida kliendile pakkusime (see omakorda kinnistas ja arendas suhtumist veini kui ülimalt intelligentsesse jooki). Pidime endale selgeks tegema veini vanuse, täidluse astme jne jne - kõik selleks, et kliendile alati lendavalt selgitada, mida ta kurgust alla kallab. Selles mõttes olen ma veendunud, et teenindaja peab teatud mõttes klendi ees mängima koolitavat rolli (üldiselt peab see toimima nii, et klient sellest ise aru ei saa, sest milline klient tahab end tunda teenindajast lollimana).

Sideways on samasugune õppematerjal nagu olid need koolitused Frensi ajal. Ainsa vahega, et kinos olles ei olnud võimalik veini klaasis kallutada, õhutada ja suus loksutada. Jah, ja filmi õppemaretjalis oli muidugi palju elulist staffi kõige selle veini teema juurde. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem paralleele ma oma eluga tõmmata saan. Just praegu tabasin veel ühe paralleeli. Vau. Filmi vaatamise ajal kümblesin nii paljudes assotsatsioonides (mitte ainult seoses enda eluga, vaid ka teiste eludega minu ümber), et mul hakkas vahepeal lausa ebameeldiv.

Kokku oli see üks hea film. Tõesti.

Täna hommikul päike paistis. Nüüd on taevas pilve läinud. Nädalavahetuseks lubas kuni 14 kraadi sooja. Homme on Sis-i sünna.

*

Maya: You know, can I ask you a personal question, Miles?
Miles Raymond: Sure.
Maya: Why are you so in to Pinot?
Miles Raymond: [laughs softly]
Maya: I mean, it's like a thing with you.
Miles Raymond: [continues laughing softly]
Miles Raymond: Uh, I don't know, I don't know. Um, it's a hard grape to grow, as you know. Right? It's uh, it's thin-skinned, temperamental, ripens early. It's, you know, it's not a survivor like Cabernet, which can just grow anywhere and uh, thrive even when it's neglected. No, Pinot needs constant care and attention. You know? And in fact it can only grow in these really specific, little, tucked away corners of the world. And, and only the most patient and nurturing of growers can do it, really. Only somebody who really takes the time to understand Pinot's potential can then coax it into its fullest expression. Then, I mean, oh its flavors, they're just the most haunting and brilliant and thrilling and subtle and... ancient on the planet.
[--]
Miles Raymond: What about you?
Maya: What about me?
Miles Raymond: I don't know. Why are you in to wine?
[--]
Maya: No, I- I like to think about the life of wine.
Miles Raymond: Yeah.
Maya: How it's a living thing. I like to think about what was going on the year the grapes were growing; how the sun was shining; if it rained. I like to think about all the people who tended and picked the grapes. And if it's an old wine, how many of them must be dead by now. I like how wine continues to evolve, like if I opened a bottle of wine today it would taste different than if I'd opened it on any other day, because a bottle of wine is actually alive. And it's constantly evolving and gaining complexity. That is, until it peaks, like your '61. And then it begins its steady, inevitable decline.
Miles Raymond: Hmm.
Maya: And it tastes so fucking good.

/Sideways/

Samal päeval, hiljem

Tartu Kaubamaja muusikaletist võib aeg-ajalt ikka super häid asju leida. Nagu eile, trammi ja bussi lainel nagu ma olen, sattus mu näppu
ja .

Ja ma ei otsinud neid. Aga trammi ja bussi isu tõi nad mu kätte. Ja see ei ole esimest korda kui nii juhtub. Noh, mõnikord on muidugi selline millegi isu, aga ei midagi, tühjad pihud. Eile läks hästi. Ja ma lappasin veel seal plaatide vahel ning leidsin igasugu huvitavat staffi. Üllatav, tõesti.

NU:TONE'i kokkumiksitu on eriti raju ja ei lase mul üldse tööd teha. Ja nii mõnusalt palju vokaali! Ma armastan rohke vokaaliga trammi ja bussi!

Ma tahaks klubisse leemendavate sõprade keskele. Tahan endale jahedat kokteiliklaasi näppude vahele ja head muusikat ihule. Õujee.

Kolmapäev, 30.märts 2005. Let loose.

Tundub, et kella keeramine on kuidagi hailvasti mõjunud, kuigi ma ei saa aru, miks. Ses mõttes, et tundide kogus, mida uneks tarvitan, ei ole ju vähenenud. Samas, hommikuti ärgates on ikka päris raske jalul püsida, ja pea on raske otsas oma keskpäevani. Ma ei jõua seda kohvi ka enam lürpida. Ja vitamiinid tekitavad minus kuumahoogusid.

Mõtlesin hommikul piima vahustades sellele tohutule vaidlusele Mees-Aksessuaari, Siili ja minu vahel. Meie Siiliga jagasime üht seisukohta, M-A teist. Ma ei teagi, kuidas see teema üldse arutlusele tuli (me olime liiga purjus selleks, et praegu taolisi nüansse taastada), aga vaidluse objektiks oli Egiptus, vaaraod ja inimesed, õigemini nende rass, kes sel ajal Egiptuses elasid ja seda valitsesid (vaaraod siis). Lühidalt öeldes, meie Siiliga väitsime, et seal elasid negriidse rassi esindajad, M-A väitis, et mitte (et on toimunud segunemine ja no jumal teab kes seal elasid). No see selleks. Täna mõtlesin mitte vaidluse sisule, vaid vormile. Kui äge see oli, ja vihane. Mõtlesin, et kuidas sõbrad võivad nii kurjasti üksteisega diskuteerida mingi eriti mõttetu teema üle. OK, mängus on alkoholi mõju. Aga no ikkagi. Meil on olnud seltskonnas teisigi ägedaid reaktsioone (nt bladi pissist mõjutet jne), ja siis see panebki mõtlema, et kas meis on sees mingi niivõrd mahukas ägedameelsus, mis vallandub mingites vaidlustes ja seda loomulikult joobes olekus. Ma tegelikult päris hästi ei teagi, mis ma praegu ütelda tahan, aga see raju vaidlus (me ikka vahepeal täitsa karjusime) tekitab mus seni teatud tülgastust ja nõutust. Võimalik, et ennekõike enda suhtes. Aga mitte ainult.

Mu Ficus ajab meeleheitlikult lehti maha. Ma olen mures.

Teisipäev, 29.märts 2005, hommikul

Mingi trammi ja bussi laine on pea kohal kokku löönud. Eile õhtul koristasin veel nädalavahetusest alles jäänud läbu ja kuulasin Raadio 2-st trammi ja bussi. Parim muusika millelegi keskendumiseks ja loomulikult... tantsimiseks :)

Kevad hakkab vist näole andma. Samas sisemiselt tunnen end veel täiesti talviselt. Njah, ega kevadega ongi nii, et ei tohi seda viirastuslikku kevadtunnet enneaegselt enda sisse lasta. Puhas enese lollitamine.

Mu latte hakkab juba otsakorrale saama. Peaks nüüd pessu minema ja siis liikuma. Vaja hakata rikkaks saamise plaane ellu viima.

PS. Siin Teile viiteid aja laiaks löömiseks:
The Unisex, Omnisexual Purity Test
&
The Ultimate Purity Test

Saatke siis mulle oma tulemused.

Esmaspäev, 28.märts 2005.

No aitab. Mina kavatsen igatahes pururikkaks saada.

PS. Toibusin just suurest uimasusest. Ma mõtlesin, et see päev ei lähegi käima. Aga näed, läks. Parim transformatsioon - uimasest ärksaks.

PPS. Küll meil oli hea pidu laupäeval!!! Oi oi oi oi! :)

PPPS. Sellest nädalavahetusest lisandus Hotell/Lounge/Klubi Struvele ka Dussi Baar ja Peldiku Baar. See viimane on mu arust napakam koht, ses mõttes, et... junõu. Aga noh, tapvalt lõbus. Ja no on küll teada, et ühte ruumi mahub palju häid lambaid. A kes oleks seda osanud arvata, et häid joodikuid mahuib ühte ruumi veel rohkem!

PPPPS. Kas me üldiselt oleme nagu normaalsed vä?

PPPPPS. SaoStsidSelleSärgiiSevä? (Eesti keelt on võimatu mitte armastada!)

Neljapäev, 24.märts 2005. Uuh, aah, yeeah, oooh.

Mul on pornokanal. Põhiliselt tegeletakse seal naistele perse panemisega ning loomulikult tullakse alati suhu ja näkku, ning seda aaaaall over (üldjuhul ajab mees veel lõpetuseks riistaga sperma mööda naise nägu võimalikult laiali, nii et naine saab finaalis endale pandasilmad). Mõtlesin, kas mind erutaks kasvõi fantaasiates selline all-over-your-face-bitch paugutamine (sest porno üldiselt on ju midagi sellist, mis peaks kasvõi vaataja fantaasiates töötama). No ma ei tea. Kahtlane. Mu fantaasialiin läheb täiesti nässu, kui näen mingit silikoonides võltsblondi võltsorgasmi käes oigamas - ja orgasmi sai ta just rämedast anaalist ja näkkutulekust. Ja veel, kuhu on kadunud vana hea kepp viisil "oh man, stick your cock deep inside my pussy"? Nüüd on põhiteemaks "yeah, fuck me deep in the ass, deeper, yeah, oh, deeper, yeah!"

Oh yeah my ass, ma ütleks.

No ja need suurepärased süzheed! Eile oli film, kus naine keppis oma armukesega ja siis tuli naise abikaasa koju. See sai nähtud vaatepildist südamerabanduse ja kukkus surnult põrandale. Ja loomulikult, sai taevasse. Seal ta Jumala käest küsis, et millega ta taeva ära teeninud on, et ta jube patune jne jne (näitlejameisterlikkus vajaks muidugi eraldi märkimist). Jumal ütles, et ta sai sellepärast taevasse, et on pidanud oma elus naisi kannatama, et kõik mehed, kes naisi kannatavad, saavad taevasse. Kõigil rõõmu kui palju (sh inglitel, kes ümber Jumala ja äsja taevasse saanu aelevad). Noh, siis Jumal ütleb, et nüüd tshilli ja vaata telekat ja joo õlut ja kepi ingleid. Öeldud tehtud. Peale järjekordset seksistseeni, mille ajal ma kanaleid klõpsutasin, sest mu fantaasia ei läinud tööle, kuna, üllatus-üllatus, ingel sai taha, küsis Jumal mehe käest, et mis oleks ta suurim soov. Mees ütles, et ta tahaks proovida naine olla. Pole probleemi, ütles Jumal, ja muutis mehe naiseks. Järgmises stseenis tõuseb naine voodist ja ütleb: "Fuck, it happened! I'm a woman!" No ja siis ta hakkab mastrubeerima. Järgneb killukoht. Ekraanile tuleb tekst: Week 1. Ja siis näidatakse kuidas naine mastrubeerib. Teisel nädala jälle ta mastrubeerib. Ja ka kolmandal. Ja ka neljandal. Aga siis ta on juba toppinud ühe sõrme ka tagumikuaugust sisse. Kuuendal nädalal on tal ühe käe sõrmed vitus ja teise sõrmed tagumikus. Ja viieteistkümnendal on ta ümber juba 5 meest, kes seda kõike pealt vaatavad ja kellest ta ühe valib ning temaga voodisse läheb. Peale tüüpilist seksistseeni, mida ma huviga vaatasin, sest ma tahtsin näha, kuhu see kõik välja viib (seksistseen viis loomulikult välja naise suhu), ärkas naine üksinda voodist ja Jumal lamas ta kõrval. Jumal küsis, kuidas meeldis? Naine vastas, "This was the best fucking sex I've ever had!" Jumal ütles, et "Yeah, I know!" Ja siis järgnes dialoog teemal, kuidas naised alati saavad orgasmi, ja neil on alati hea seks. Ja kui väga neile meeldib, et neile taha pannakse ja suhu tullakse. Yeah right, mõtlesin. No ja siis räägiti veel sellest, kuidas naistel on lihtne tööd saada. Naine küsis, et kuidas? Jumal ütles, et proovi järgi, nipsutas sõrmi ja naine oligi tööintervjuul. Tööandja (mees) ütles, sa ei saa tööd, sul puuduvad kogemused. Naine hõõrus rindu, ja ütles palun-palun! Tööandja ütles jälle kindla ei. Siis läks naine teisele poole lauda tööandja juurde ning asus puhumistööd tegema. Mees ütles madalal rahuloleval häälel, "You start on Monday!"

Milline õppematerjal naiseks olemise kohta! Seda peaks juba varajases tüdrukueas lastele näitama. Ja miks mitte ka poistele. Ja no loomulikult annab see täitsa hea religioosse ülevaate Jumala ja inimese suhtest selles kaasaegses maailmas. Appi! Sa näed ja Sa ei mürista!!! (Muidugi sai naiseks muudet mees hiljem ka Jumalalt taha ja suhu, ja seda, kas ta lõpuks sai meheks tagasi või jäigi taevasse Jumala hooraks, ma ei tea. ETV uudistest tuli palju ahvatlevamat materjali Eesti valitsuse käekäigust.)

Njah. Mis ma selle sissekande lõpetuseks oskan ütelda. Have healthy sex!, mis muud :)

Ma lähen nüüd müslit ostma.

Kolmapäev, 23.märts 2005, pärastlõunal

Käisime Pts'iga eile Bon Bonis ühe päris laheda rõivabrändi presentatsioonil. Riided on ehedad ja hästi omanäolised. Brändi tahetakse Eestis müüma hakata. Mis on ju eriti tore. Mulle endale jäid eriti silma kummikud, mis olid ikka väga lahedad ja ma tean täpselt üht Siili :), kellele need väga imponeeriks. Njah, need olid tõesti lahedad. Ja kohe-kohe jõuab ju kätte see aeg, kui just sellised jalanõusid hädasti vaja oleks. Igal juhul loodan endale ühe paari selliseid soetada.

Hiljem, kodus, veetsime tõeliselt sooja õhtu. Ruum oli soe. Ja inimesed olid soojad. Ja sellise asja osa on nii super olla.

Eh, see töönädal hakkab varsti vartsi lõpule jõudma. Homme veel natuke ja siis sõidame Küprosele. Küll meenutustes, aga ikkagi.

Can't wait!

PS. Kui kellelgi ajaga miskit peale pole hakata, võib seda kulutada siin.

Teisipäev, 22.märts 2005. I'm breathin indeed.

Naine vaatas meest ja keeras pilgu kõrvale.

"Mis viga?" küsis mees.
"Ei midagi," vastas naine.
Mees tõusis diivanilt, kaotas hetkeks tasakaalu, kukkus tagasi istuli ning tõusis siis kindlalt jalgadele. Naise kõle pilk oli suunatud kaugusesse, läbi kõrvalmaja seintest ja seal elavate inimeste eludest. Läbi linna piiridest ja kõikidest õhku hulpima jäänud unistustest.

Mees läks trepikotta ja süütas sigareti. Palavikulised pisarad voolasid hääletult mööda ta põski. Soolased tilgad kukkusid rinnale, kinganinadele ning segunesid sigaretilt kukkunud tuhaga. Mees süütas teise sigareti. Naabrinaine astus vastaskorterist välja.

"Mis viga?" küsis naine.
"Ei midagi," vastas mees.

Naabrinaine kõndis trepist alla ja hüüdis midagi, mida mehe kõrvad omaks ei võtnud.

Ja siis mehele meenus. Aastaid tagasi, ühel hilisõhtul koju saabudes, oli naine ennast täis joonud ja maalis pirukapintsliga magamistoa seinale enda portreed. See, mis mehele kunstnikutööst vastu vaatas, ei olnud üldse naise nägu. Naine ütles, et see ei peagi teda meenutama. "Ma ei tunne ennast juba ammu ära!" karjus naine ja viskus mehele otsa. Mees püüdis osavalt naise alasti keha enda käte vahele ning vedas ta voodisse. Toa jahedus oli naha naise kehal kananahaseks muutnud. Tema rinnanibud olid kikkis ja kõvad kui kiviklibu seal rannal, kus nad esimest korda kehasid vahetasid, et hiljem marraskil naha haavu lakkuda. Naise keha vajus sügavale voodisse ning ta jäi magama.

Mees võttis teda une pealt. Naine norskas kui mees tuli. Peale seda ülemuslikku vahekorda maalis mees ka enda portree naise portree kõrvale. Igaüks võis selles näos ära tunda mehe kilavad silmad, jõulise nina, täidlased huuled.

Hommikul avas mees silmad aknast sisse tormava päikese peale. Naine tegi mehega samaaegselt silmad lahti. "Ma pean vetsu minema," oli esimene asi, mis ta ütles ning voodist läinud ta oligi.

Portreed magamistoa seinal mõjusid päikesevalguses võrdlemisi vägivaldselt. Mees võttis teki ning ronis elutuppa. Ta heitis ennast diivanile pikali. Klaasistunud pilguga vaatas ta lakke, läbi ülemiste korruste korterite, läbi päikesepaiste helesinisesse taevasse.

Uks läks lahti. Mees ehmatas.

"Mida sa teed siin?," ütles naine.

Mees kustutas oma kolmanda sigareti, raputas kinganinalt tuha ning astus tuppa.

"Sa oled nutnud?" küsis naine.
"Ei," raputas mees pead.

Sel hetkel jäi aeg seisma. Mees oli hakanud kummardama, et kingi jalast tõmmata. Naine oli sirutanud käed, et heita enda keha mehe kehale. Aeg jäi seisma ja mehele jäid kingad jalga ning naine ei ulatunud meheni. Aeg peatus ja tegi hetkest kaks portreed. Täpselt selliste nägudega nagu kunagi sai pirukapintsliga maalitud magamistoa seinale. Täpselt selliste nägudega.

Esmaspäev, 21.märts 2005. When all is said and done.

Eile ostsin endale uue elaniku - Grassula Ovata Gollum'i.



Temaga oli jälle imelik lugu (kõikide nende taimedega on, keda endale soetama asun). Panin ta korvi ja siis vaatasin teda ning mõtlesin, et ta on natuke kõhedust tekitav. Ta lehed on otsast nagu iminapad. Tulevad ja lõnks-lõnks-lõnks haagivad end naha külge. Et ma ei julge teda endale koju võtta. Siis ma jälle mõtlesin, et ta on ikka väga lahe tegelane, et ma pean ta koju viima. Siis ma jälle mõtlesin, et ei, ma ei osta teda, sest mul ei ole iseeneset teda mitte kuskile panna, sest mul on kõik aknalauad juba taimi täis. Lisaks on mul veel need B-i taimed hoida ja kasvatada (ma tahan juba, et B nad mu juurest ära viiks, sest ma üritan mitte nendesse ära kiinduda, sest pärast oleks kahju, kui nad ära viidaks, samas ma tunnen, et toataimi ei saa ilma kiindumuseta kobedana hoida) ja... no ei ole ruumi! No ja siis ma ei suutnud ja ei suutnud otsustada, ja lõpuks ma ikka mõtlesin, et ma viin ta tagasi riiulile. A no siis oli olemas. Ta kohe üldse ei tahtnud tagasi sinna teiste taimede juurde minna, sinna, kus päevas möödub ükskõikselt temast sadu inimesi. See oli järsku nii selge, ta tahtis nii väga uut kodu saada, ning ma pidin ta ära ostma. Eh, ja nüüd ma olen äärmiselt uhke oma uue elaniku üle. Sest ta on ikka väga vinge tegelane.

Ma ei jõua ära oodata, millal ma kevadist turgutust oma taimedele saan hakata tegema. Nii kui päike lumel esimesed kihid ära sulatab, saavad taimed endale värskendust ja mõned, kes vajavad, ka ruumi juurde.

See on hea, et just alanud töönädal saab võrdlemisi lühike olema. Ja nädala lõpp... Oh yeah.

I feel kinda powerful.

It’s so strange when you’re down and lying on the floor
How you rise, shake your head, get up and ask for more
Clear-headed and open-eyed
With nothing left untried
Standing calmly at the crossroads,no desire to run
There’s no hurry any more when all is said and done

Pühapäev, 20.märts 2005, õhtul

Reede, 18.märts 2005. Kui vesi keeb, laine põletab maad.

Muusikaga on jälle imelikud lood. Tüdinen kõigest jube kiiresti ja ei tea, mida kuulata. Ja mõnikord, vaadates vanu plaate, ei teki neist mitte ühegi kuulamise tunnet. Eile tuli ALO-TV'st Blacki Põleb maa. Päris kena video. Inimesed on kenasti presenteeritud ja Lea Liitma näeb väga ilus välja, läikivad mustad juuksed puhurituules lehvimas, huuled punased kui see suur karu siin raamatukogutoa voodis, mille kunagi Iirimaalt kaasa tõin. Nüüd see karu aeg-ajalt magab Plu'ga. Kes oleks seda osanud arvata kui ta Eestisse reisis. Seda, et ta siit endale kena Eesti naise armukeseks saab. Elu on ikka täis üllatusi, kas pole. Tagasi muusika juurde tulles... Ahah, nüüd siis kuulangi Blackit. Täitsa imelik. Ja hea. Täiesti normaalne tunne on. Muusika on tuttav, samas ei tüüta. Mingid minevikuga seotud maitsed ja pildid käivad vahete-vahel meeltest läbi ning see on nauditav. Mitte midagi ei käi närvidele.

Mul STV kanalite hulgas on üks hiljuti lisandunud muusikakanal: Kanal 1 - Primo Baltija Muzikalis Kanalis või midagi sellist. Päris hea kanal on. Eile nägin Philippe Kirkovit ühe Kreeka kaunidusega laulmas (nagu me Plu'ga hiljem välja selgitasime, esindas see tegelane 2004.aasta Eurovisioonil Kreekat, mäletate?). Kreeka keeles laulsid. Kirkovil oli selline nägu peas, nagu ta oleks elu aeg vabalt kreeka keelt kõnelenud. Ja siis ma nägin eile veel selle kanali pealt Slobodan River'i Girl With a Push Up Bra video (vist oli selline laulu pealkiri; oli vist Eesti vooru eurovisoonikandidaat?), mis oli ka nagu välismaal tehtud (praegu lööb ju laineid Tõu Täkku nagu-välismaal-tehtud Pankroti video). Njah. Tore on näha igasugu huvitavaid asju. Maria Rahula minu arvates end seal videos liigutada just ei osanud. Ja suu käis ka teisiti, kui sõnad. Ja siis oli seal üks nõme modell, kes tehislikult oma huuli prunditas ja mingit sensuaalset muiet näole manades meelast nägu teha üritas. Mul hakkasid huuled iseeneseslikult tema huuli jäljendama. Päris nõme tunne, ma ütleks.

Ma vist pean nüüd pessu minema. Täna tuleb üks nõme päev. A äkki ei tule.

Tahaks õhtul pealinna. Jube tuulutamise isu on.

Neljapäev, 17.märts 2005, enne keskpäeva

Tänahommikuse kohvi esimene lonks maitses nagu antikvariaadipood. Suhteliselt ebameeldiv maitse ühe tusase hommiku jaoks.

Pea valutab. Ja üldse, puhkusejärgne rahulolu ja kergustunne hakkab kuskile minevikku vajuma. Fuck.

Sama, pärastlõunal

Jõudsin juba ilusa talvega ära harjuda, nüüd aga tõmbas äkki pimedaks ja lopaseks. Oleks siis, et tõmbab kevadiseks. Aga ei, mingi jäide ja lörts ja muud haigused.

Jubedat moodi närviline päev on olnud. Ma tunnen, et mul ei lähe praegu väga hästi. Aga ma ei taha siin vigisema ka hakata. Samas... siis ei olekski nagu millestki kirjutada, sest toredaid mõtteid mul praegu peas ei ole.

Nahui.

Esmaspäev, 14.märts 2005, hommikul

No küll on külm! Kuigi radikad kodus kuumad, suudab see talv ikka ruumides jahedusega võimust võtta. Talv on muidugi vinge - selline, nagu ühele põhjamaa riigile kohane.

Ma igatsen sooja, t-särgisoojasid õhtuid, higiseid pidusid, ringisõitmist. Tööalaselt ma mõtlen, et oleks, et see talv kestaks võimalikult kaua. Nii läheks ka äri oluliselt paremini. Turisminduse puhul on hooajalisus ikka üks valus teema. Aja siis nõnda äri.

Aga mul on mõtteid. Igast mõtteid.

Homme tulevad Aksessuaarid Eestisse. No küll on tore.

Prrh, lähen kastan end sooja veega üle. Ja siis... siis lähen sellele nädalale vasta.

Laupäev, 12.märts 2005. The Orchestra.

Nii ongi:

Here I am
A young man
Come and get me if you can
Up in my room covered in flames

Meet me at the cinema
You can take me in your car
I'll lie in the back and stare at the planes

Here I am
A young man
You can roll me in your hand
Throw me up high into the air
I wandered on
Ripped and torn
A samurai in a storm
Over the sand into the glare

Here I am
A young man
A crashing computer program
Here is a pen
Write out my name

Because there's an orchestra in me
Playing endlessly
I even hear it now
They play in the devil's key
An endless symphony
I even hear it now

And I listen to the music
Beautiful music...

/The Servant. Orchestra./

Kolmapäev, 9.märts 2005.

"Terve päev sadas vihma, pilved olid nii madalal, et katsid Polise udusse. Öö on selge, tähed säravad nagu pärlid, konnad krooksuvad. Ahh, tahaksin, et oleksite siin." (Saatja: Küpros! 23:00:34 08.03.2005)

Ma ei suuda väga muule mõtelda, kui sealolemisele. Vähemalt tulevad nad varsti siia. See on super tore.

Esmaspäev, 7.märts 2005. You'll follow me back with the sun in your eyes.

Tahan sõita Polisest Paphosesse, mööda seda kitsamat, kurvilisemat ja kõrgemat teed, mööda mere äärt, et enne Paphosesse jõudmist avaneks tohutu vaade Vahemerele ja linnale. Ja Keane mängib ja me oleme päris vaiksed, vahepeal ütleme midagi, aga põhiliselt me mõtleme sellele, kui hästi kõik on, kui ilus see kõik on, kui hea kõik on olnud ja et meil on veel aega. Ja sellesse liikumisse täiuslikult sobiv muusika ja selle maailma ilu ajab kananaha ihule. Ja sees kratsib natuke kurbust, aga see on magus kurbus.

Ja siis me ronime seal, kus on super vaade, autost välja ja teeme pilti ja tuul tahab meid mäelt alla puhuda.

Siis me istume Lemesoses, selles kohvikus, KEO’d ees, sigaretid näppude vahel. Õnnetunne käib meist üle nagu Vehemere lained sel õhtul.

Tahan, et oleks asju, mis ei saaks mitte kunagi läbi. Võib-olla need asjad ei saagi kunagi läbi. Ma lihtsalt ei oska veel päris hästi nõnda mõtelda.