Esmaspäev, 21.märts 2005. When all is said and done.

Eile ostsin endale uue elaniku - Grassula Ovata Gollum'i.



Temaga oli jälle imelik lugu (kõikide nende taimedega on, keda endale soetama asun). Panin ta korvi ja siis vaatasin teda ning mõtlesin, et ta on natuke kõhedust tekitav. Ta lehed on otsast nagu iminapad. Tulevad ja lõnks-lõnks-lõnks haagivad end naha külge. Et ma ei julge teda endale koju võtta. Siis ma jälle mõtlesin, et ta on ikka väga lahe tegelane, et ma pean ta koju viima. Siis ma jälle mõtlesin, et ei, ma ei osta teda, sest mul ei ole iseeneset teda mitte kuskile panna, sest mul on kõik aknalauad juba taimi täis. Lisaks on mul veel need B-i taimed hoida ja kasvatada (ma tahan juba, et B nad mu juurest ära viiks, sest ma üritan mitte nendesse ära kiinduda, sest pärast oleks kahju, kui nad ära viidaks, samas ma tunnen, et toataimi ei saa ilma kiindumuseta kobedana hoida) ja... no ei ole ruumi! No ja siis ma ei suutnud ja ei suutnud otsustada, ja lõpuks ma ikka mõtlesin, et ma viin ta tagasi riiulile. A no siis oli olemas. Ta kohe üldse ei tahtnud tagasi sinna teiste taimede juurde minna, sinna, kus päevas möödub ükskõikselt temast sadu inimesi. See oli järsku nii selge, ta tahtis nii väga uut kodu saada, ning ma pidin ta ära ostma. Eh, ja nüüd ma olen äärmiselt uhke oma uue elaniku üle. Sest ta on ikka väga vinge tegelane.

Ma ei jõua ära oodata, millal ma kevadist turgutust oma taimedele saan hakata tegema. Nii kui päike lumel esimesed kihid ära sulatab, saavad taimed endale värskendust ja mõned, kes vajavad, ka ruumi juurde.

See on hea, et just alanud töönädal saab võrdlemisi lühike olema. Ja nädala lõpp... Oh yeah.

I feel kinda powerful.

It’s so strange when you’re down and lying on the floor
How you rise, shake your head, get up and ask for more
Clear-headed and open-eyed
With nothing left untried
Standing calmly at the crossroads,no desire to run
There’s no hurry any more when all is said and done