Esmaspäev, 7.märts 2005. You'll follow me back with the sun in your eyes.

Tahan sõita Polisest Paphosesse, mööda seda kitsamat, kurvilisemat ja kõrgemat teed, mööda mere äärt, et enne Paphosesse jõudmist avaneks tohutu vaade Vahemerele ja linnale. Ja Keane mängib ja me oleme päris vaiksed, vahepeal ütleme midagi, aga põhiliselt me mõtleme sellele, kui hästi kõik on, kui ilus see kõik on, kui hea kõik on olnud ja et meil on veel aega. Ja sellesse liikumisse täiuslikult sobiv muusika ja selle maailma ilu ajab kananaha ihule. Ja sees kratsib natuke kurbust, aga see on magus kurbus.

Ja siis me ronime seal, kus on super vaade, autost välja ja teeme pilti ja tuul tahab meid mäelt alla puhuda.

Siis me istume Lemesoses, selles kohvikus, KEO’d ees, sigaretid näppude vahel. Õnnetunne käib meist üle nagu Vehemere lained sel õhtul.

Tahan, et oleks asju, mis ei saaks mitte kunagi läbi. Võib-olla need asjad ei saagi kunagi läbi. Ma lihtsalt ei oska veel päris hästi nõnda mõtelda.