Reede, 18.veebruar 2005, enne keskpäeva

Tahaks rämeraputavaid elamusi. Täna teen proovi Tourestil. Lähen neid sinna taga ajama. Äkki saan kätte. Kui saan, saab nalja. Söön need ära ja olen jube rahul. Sest elamine on jälle elamusterohkem.

OK. Messid on ühed üliimelikud kohad. Ma olen viimase kuu jooskul viibinud kolmel turismimessil - Helsingis, Riias ja nüüd siis Tallinnas. Turismiinimesed on täiesti omaette inimtõug, kommunikatsioon toimub tavapärasest täiesti teistel eeldustel ja alustel ning alati on mingi seletamatu niiskus õhust. Võib-olla on see sellest, et kuskil värvendab alati mingi iha lennata kuskile Vahemere äärde, koperdada oma kompsudega hotellituppa, hommikul valges hommikumantlis päikesetõsu vaadata ning restorani hommikusöögilt tuppa kaasa võetud kohvi juua. Ja mitte minna merre ujuma, vaid pea ees hotelli helesinisesse basseini hüpata ning pikkade tõmmetega teise basseini otsa ujuda. See Vahemereäärne niiskus on nendel turismimessidel nii valusalt kuklas. Ja lennuki õhkutõusud, lõunaeined ja maandumised, teised maailmad, erinevad hingamisrütmid.

Kuramuse super, et vähem kui nädala pärast lendame Küprosele. Nii et kui Tourestil mu elu elamusterohkemaks ei saa, juhtub see juba lähemas tulevikus ühel või teisel viisil nagu nii. Viimane oli nüüd küll päris hea lause. Ühel või teisel viisil nagu nii. Haa!