Neljapäev, 3.veebruar 2005, hommikul

Ma võiks praegu tunde klaasistunud silmadega arvuti taga istuda ja seosetult mingeid faile ja linke klõpsutada. Stressipõhine apaatia võiks selle kohta ütelda.

Latte on jõudnud ka ära jahtuda.

Mina ja kõik need latted mida ma hommikuti endale sisse kallan. Ma olen loonud hommikuste lattedega sugavama suhte kui enda tööga. Või mille iganes asjalikuga.

Nüüd jälle mõtlen, et mis välistab palun latte asjalikkuse. Äkki latte asjalikkusel põhinevadki mu elu kõik teised asjalikkused. Kui latte asjalikkus minu süsteemist eemaldada, variseks ka kõik muu kokku?

Ma elan hommikutes, ning õhtute nimel. Voodi on mu pesa.