Esmaspäev, 24.jaanuar 2005, õhtusse rebides

Võtta kolm puitkontuuriga ora. Siduda need üksteise külge pappnööriga kinni. Sidumiskoht olgu orade otsapoolel, mitte keskel. Pista kinniseotud orad seina, mida katab päikesekiht ja sillerdus, mis tuleb kuskilt teisest ruumist ning hoovab kui tähesära läbi kõikide ruumide õhu hallikaskollase vibratsiooni. Lükata ora sügavale, tõmmata taas välja, ja siis veel sügavamale. Kui ora enam välja tõmmata pole võimalik, kakkuda nöör ribadeks ning paisata taevasse, nagu liiva, mille tuuleiil endaga kuivast kõrbetühjusest kaasa on haaranud. Kui see kõik tehtud, heita külili ning mõtelda, kui palju peegeldusi nende hetkede jooksul kolme ora võtmisest kuni ribadeks kistud nööri taevasse paiskamisest keha läbis. Kui palju kulda tilkus põrandale? Ja just siis on näha, millega inimene tegelikult hakkama sai.