Esmaspäev, 24.jaanuar 2005, hommikusöögi taustaks
Latte maitseb nagu mingi liköör. Muna soolasin kapitaalselt üle. Arvasin, et tegemist on toosist raskesti väljuva pipraga, ning asusin jõuliselt pannil pragisevat muna pipardama. Aga toosist väljus jõuliselt hoopis sool. Uut muna praadida ei viitsinud, nälg ka juba liiga suur, nii siis kraapisin labidaga munalt nii palju soola kui tuli ning lõin hommikusöögi taldrikule. Nüüd on kuradi soolane hommikusöök.
Eile käisime lõunatamas Bestselleris. Ühtpidi lahe ja puha, Imre teeb head show-d ise laudu pühkides ja kassaaparaadiga jännates ja inimestele külge lüües/sööke-jooke soovitades ("nohh, mis arvad, super vein ju, toob selle kanaprae kaste maitse hullult lahedalt välja, maitse veel, onju, täiuslik pühapäevalõunane vein, sinu arve on 150 krooni"). Vein oli tõesti hea. Ja kana oli ka maitsev. Mõnikord võtab lihtsalt hingetuks see, kuidas raha kaob käest. A noh, siis mingist hetkest on jälle pohhui. Peabki olema. Sest ega hauda ei võta me keegi sentigi kaasa.
Üldse, möödunud nädala lõpp pani mind asjadele taaskord natuke teisiti vaatama. Neljapäeval, Tallinnasse sõites, elasin kaasreisijana üle avarii. Kui ma Tartus tuttava Shkodasse istusin, mõtlesin, et sellest midagi head tulla ei saa. Umbes 25 km-l Tartust Tallinna poole kaotas auto juhitavuse (väga libe oli) ning me lendasime kraavi. Enne seda käisime vastasuunavööndis, tegime paar tiiru ümber iseenda ning taguots ees lõpetasime oma teepoolses kraavis. Elu ei käinud silme eest läbi. See oli lihtsalt nagu mingi film, mida autoaknast kaeda sai. Suht ebameeldiv film, nagu mingi karussell, mis on unustatud käima. Esimene mõte, kui auto lõpuks peatus, oli, et oh, me oleme elus. Teine mõte oli, et kuidas me nüüd laeva peale saame (olime teel laevale, et Helsinki turismimessile sõita). Eks siis järgnes veel palju mõtteid ja tohutu organiseerimine.
Tee oli täiesti tühi. Vastu ei tulnud ühtegi autot, taga ei tulnud ühtegi autot. Suur vaikus. Olime kolmekesi autos ja kogu selle aja jooksul, mil auto mööda teed keerles ja kraavi perve mööda maad kündis, ei teinud keegi ühtegi piiksu. Mitte mingit karjumist. Mitte midagi.
Oleks mingi trakk vastu sõitnud, poleks meist suurt midagi alles jäänud. Hiljem hakkaski mind just see pilt kummitama. Nagu mingi paralleelne reaalsus, mida ma ise ei läbi ei elanud, aga mida ma suudan näha.
Elu möödub meist liiga kiiresti - tõdemus, mis aeg-ajalt/sageli meist lihtsalt läbi käib, aga mida me ei taju oma hingetõmmete ja südamelöökide peatumisega. Vinge, kui hingamine ja südametöö peale hetkelist pausi jätkub. Vinge, kui elad.
Eile käisime lõunatamas Bestselleris. Ühtpidi lahe ja puha, Imre teeb head show-d ise laudu pühkides ja kassaaparaadiga jännates ja inimestele külge lüües/sööke-jooke soovitades ("nohh, mis arvad, super vein ju, toob selle kanaprae kaste maitse hullult lahedalt välja, maitse veel, onju, täiuslik pühapäevalõunane vein, sinu arve on 150 krooni"). Vein oli tõesti hea. Ja kana oli ka maitsev. Mõnikord võtab lihtsalt hingetuks see, kuidas raha kaob käest. A noh, siis mingist hetkest on jälle pohhui. Peabki olema. Sest ega hauda ei võta me keegi sentigi kaasa.
Üldse, möödunud nädala lõpp pani mind asjadele taaskord natuke teisiti vaatama. Neljapäeval, Tallinnasse sõites, elasin kaasreisijana üle avarii. Kui ma Tartus tuttava Shkodasse istusin, mõtlesin, et sellest midagi head tulla ei saa. Umbes 25 km-l Tartust Tallinna poole kaotas auto juhitavuse (väga libe oli) ning me lendasime kraavi. Enne seda käisime vastasuunavööndis, tegime paar tiiru ümber iseenda ning taguots ees lõpetasime oma teepoolses kraavis. Elu ei käinud silme eest läbi. See oli lihtsalt nagu mingi film, mida autoaknast kaeda sai. Suht ebameeldiv film, nagu mingi karussell, mis on unustatud käima. Esimene mõte, kui auto lõpuks peatus, oli, et oh, me oleme elus. Teine mõte oli, et kuidas me nüüd laeva peale saame (olime teel laevale, et Helsinki turismimessile sõita). Eks siis järgnes veel palju mõtteid ja tohutu organiseerimine.
Tee oli täiesti tühi. Vastu ei tulnud ühtegi autot, taga ei tulnud ühtegi autot. Suur vaikus. Olime kolmekesi autos ja kogu selle aja jooksul, mil auto mööda teed keerles ja kraavi perve mööda maad kündis, ei teinud keegi ühtegi piiksu. Mitte mingit karjumist. Mitte midagi.
Oleks mingi trakk vastu sõitnud, poleks meist suurt midagi alles jäänud. Hiljem hakkaski mind just see pilt kummitama. Nagu mingi paralleelne reaalsus, mida ma ise ei läbi ei elanud, aga mida ma suudan näha.
Elu möödub meist liiga kiiresti - tõdemus, mis aeg-ajalt/sageli meist lihtsalt läbi käib, aga mida me ei taju oma hingetõmmete ja südamelöökide peatumisega. Vinge, kui hingamine ja südametöö peale hetkelist pausi jätkub. Vinge, kui elad.
posted by Rassel at 8:08 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home