Neljapäev, 6.jaanuar 2005, millalgi millalgi millalgi

Mingi imelik aeg on. Minu sees toimuvad mulle üle jõu käivad protsessid (nii vaimses kui füüsilises plaanis) ja mul puudub vähimgi aimdus, kas asjad saavad korda või lähevad hullemaks. Ma kardan, et lähevad hullemaks. Lootuse, et äkki ei lähe hullemaks, surun alla, et siis mitte väga valus poleks, kui lähebki hullemaks. Üritan end kohandada mõttega hullemaks minemisest. Mis ei tee tegelikult mu enesetunnet kuskilt otsast paremaks.

Mõnikord ma mõtlen, et kui palju inimesed suudavad taluda. Milline on see määr, või hetk, mida enam sõbrad, perekond, lihtsalt tuttavatest rääkimata, ei suuda taluda ning nad eemalduvad minust vaikselt ning häbenedes.

See mõte hirmutab mind, et kedagi enam pole, ja seda just siis, kui hädasti oleks vaja.

Ma ikka tahaks, et kõik saaks korda.