Kolmapäev, 22.detsember 2004, liiga hilja

Eilne päev oli nii palju tappev, et täna hommikul valdasid mind suurekujulised raskused voodist püstisaamisel. Suurim energia läks muidugi selle mida-kinkida-inimesele-keda-kingitused-üldiselt-ei-rõõmusta-ja-kellel-kõik-oleks-nagu-olemas kingituse otsimisele. Ja siis ülejäänud lähedased. No neile oli lihtsam, tõesti. Igal juhul kurnas 5 tundi mööda poode traavimist nii kohutavalt ära, et kui me näljaste ja janustena Hella Hunti maandusime, mõtlesin, et siit ma ei tõuse.

Nii pea ei tõusnudki. Joogid saime võrdlemisi kiiresti. Sööke ootasime üle tunni aja. Ärritav, eriti veel olukorras, kus nälg viib silmanägemist (või on juba viinud) ja keha nõuab uut energiat.

Tartusse ei tahtnud ma üldse tagasi sõita. Tahtsin Tallinnasse jääda ja rahuneda ja veel istuda ja oma kolmanda õlle ära lõpetada, et siis rahulikult koju jalutada ning musi kaissu ronida. Aga EI SAA, Rassel, inimene ei tohi unustada ja seljatada fakte, mis räägivad talle, kus tema elab ja kus tema töötab. Igal juhul hakkasime me peale ühteteist Tartusse sõitma. Siss roolis, mina kõrval, mõlemad võitlemas unega. Mina sain aeg-ajalt lubada endale luksust kaotaja rolli mängida ning silmad kinni lasta. AGA EI TOHI JU JUHI KÕRVAL MAGADA, KUI INIMENE ROOLIS TAHAB KA KANGESTI MAGAMA JÄÄDA!

Tartus olime peale ühte.

Unes nägin, kuidas küsisin ema käest, et millal me elamised tagasi vahetame. Et millal nad isaga tagasi korterisse kolivad ning ma majja. Ema vastas, et see on isa mõte, tema ei ole enam selle mõtte poolt, ei ole seda tegelikult kunagi olnud ja tema tahab autot maja garaazhis hoida. Sellega oli asi otsustatud, ma jään korterisse.

Ma ei saa aru. Mul puudub vähimgi huvi sinna majja elama asuda. G'sus!

Täna peaks vist tööd ka tegema, mõtlen.