Neljapäeval, 2.detsember 2004, keskpäeval

Eile, sõites Käärikule, hääletas kesk-Otepääd vana mees autosid. Ma peatasin oma masina kinni, et härrale küüti pakkuda. Ta näis olevat soliidne ja sõbralik vanamees, nagu mu kadunud vanaisa - just selline, nagu ma tahaks ise vanas eas olla. Ta soovis koju, enne Pühajärvet, sinna aedlinnakusse saada.

Autosse istumine oli talle vaevaline: "Puusaliiges on mul täitsa haige," ütles ta hingeldades. Rääkis, et omal ajal sai ikka jala Pühajärvele kõnnitud, aga nüüd ei ole enam seda jaksu. Küsisin, et kas ta on alati siin elanud? Ta vastas, et jaa. "Ehitasin pojale maja. Poeg läks Tšernobõli, sai sealt haiguse külge. Seitse aastat võitles leukeemiaga, siis suri ära. Ema leinas kolm aastat ja läks järgi. Nüüd ma olen üksinda, ei taha päevagi enam elada." Vaatasin taha, mehe silmad olid vett täis. Ise tundsin, kuidas nutt tõuseb kurku ning pisarad teevad silmadele valu.

Kui auto peatasin ja vanamees autost välja ronis, ütles ta, et mõnikord hääletab ta kaua aega, keegi ei võta peale. Tänas mind mitu korda ja läks.

Selle elamuse all toimetasin terve päeva. Toimetan praegugi. Nagu vanamees oleks andnud natuke oma kurbust minu kanda.

Ma nii väga tahaks, et inimesed oleks õnnelikud.