Kolmapäev, 17.november 2004, roosas nahas

1. Täna öösel ei saanud ma magada, sest Sista vedas mind eile õhtul solaariumisse, kus ma suutsin end taaskord ülehinnata ning põrsaks kärsatada.

1.1. Peeglist vaadates on kõige huvitavam ja lõbupakkuvam piirkond mu istmik, millel ma peaaegu et ei suuda istuda. Ma vajan tagumikusuuruse auguga tooli, palun.

1.2. Samuti soovin ma istuda tänasel nõukogu koosolekul alasti. Sest riided seljas on piin mis piin.

2. Unes nägin ma, et Eesti okupeeriti närvis ja vihaste USA sõdurite poolt. Kui ma ühelt mölisejalt küsisin, miks, vastas ta, et "ameerika sõduritel on kõrini enda hävitamisest ja neist piinadest Iraagis, seega me otsustasime, et okupeerime kõik seda sõda ja USA-d toetavad riigid, et meid Iraagist tagasi kutsutaks!" Okupatsioon ise oli kohutav. Mu korter oli jube laatsaret, täidetud nutu ja õudusega. Riiki raputasid pidevad maavärinad ning pommiplahvatused. Taevas oli selline, nagu ei kunagi varem. Mõtlesin, et vanaisa alati rääkis, et taevas on sõja ajal täiesti teistsugune kui rahuajal. Nüüd ma siis nägin seda.

3. Nii palju on teha. Asjad, mis vajavad tegemist, et nad saaks tehtud, ning asjad, mida tahaks veel lisaks nendele tegemist vajavatele asjadele teha. Oh kui palju on teha!

3.1. See, et palju on teha, pole paha. See on hea. Eriti siis, kui need asjad ka tehtud saavad. Seega, tuleb muudkui teha.

3.2. Sageli on nii, et ideele ei järgne realisatisooni. See on paha. Ideed tuleb realiseerida. Seda nimetatakse täideviimiseks.