Kolmapäev, 3.november 2004, hommoko

"Lubad?" küsib mees naiselt.

Naine kummardub, tõstab herned maast ülesse, puistab supi sisse ja ütleb, et ta ei saa midagi lubada.

Mees, mõtlik nagu alati, mühatab ja kõnnib tusapäiselt köögist välja. Naine hammustab kahtlevalt huulde, segab suppi ning mõtleb, et oleks võinud ju lubada. Ega see kellelegi kahju poleks teinud. Aga mida sest enam pabistada. Mis mitte lubatud, see mitte lubatud. Ja pealegi on tal vaja supp valmis saada. Lapsed varsti kodus ja kindlasti on nad nälgas mis nälgas.

Mees teises toas paneb vinüülplaadil mängima Curtis Mayfield'i Move On Up, võtab raamatu ja hakkab lugema. Silmad jooksevad üle ridade, aga mõistus ei võta midagi kinni. Kurat, nüüd on küll kõik nässus, mõtleb mees. Ta on vana mees, kes mõtleb aeglaselt ja põhjalikult. "Nüüd on nässus," ütleb ta omaette. "Oma naine ütles, et ei saa midagi lubada. Näed siis. Võiks ju arvata, et selle ea peale võiks oma mehele sellist lihtsat asja lubada. Aga ei."

Mees raputab vaikselt ja õnnetult pead, paneb raamatu käest, tõuseb toolist ja hakkab üksi tantsima. Ma teda vana mõrda tantsima ka ei võta, mõtleb mees ja muigab rahulolevalt.

Naine nõksutab pliita ääres suppi segades mõttessevajunult jämedat puusa.