Neljapäev, 28.oktoober 2004, peale udu haihtumist

Hommikul Tartust Käärikule sõites oleks nagu läbi seina põrutanud. Nagu oleks läbi seina selgest ja päikeselisest õhust äärmiselt udusesse ruumi hüpanud. Järsk pimedus. Ja siis mõne kilomeetri möödudes hakkas kuskilt kaugelt mingi kollakas kuma udu laiali ajama. Auto sisenes sujuvalt tagasi selgesse õhku.

Ma tahan, et see juhtuks ka mu hinge ja meeltega. Ma tahan sujuvalt jõuda tagasi kargelt selgesse silmipimestavasse päikesepaistesse.