Esmaspäev, 18.oktoober 2004, enne keskpäeva

Pea on seest kui mingi tükk, kõvastunud kobarik mõtteid, mis ei lase asjatoimetustele alluda.

Pt tõusis hommikul umbes veerand seitse. Ma ei kuulnud ega näinud seda hetke, tegin lihtsalt silmad lahti ning teda ei olnud mu kõrval. Koridorist paistis magamistuppa valgus. Vajusin tagasi unne. Mõneks minutiks.

Mõni minut hiljem lamas ta mu kõrval, riided juba seljas. Vaatas lakke. Panin silmad kinni. Tõenäoliselt vaatas ta ka mind. Mu öö oli nii segane. Selleks hetkeks olin ma staadiumis, kus ei suutnud end liigutada, silmade lahtihoidmisest rääkimata. "Ma nüüd lähen," ütles ta. "Olgu," vastasin mina. Suudlus. Veel mõned sõnad. Hoian ta näpust kinni, nõrkus võtab keha üle võimust. Ta kustutab koridorist tule, välisuks klõpsatab kinni. Keeran end kõhuli.

Selliseid hommikuid on olnud juba päris palju. Osalt on need kurnavad, ja ma ei saa aru, kuidas ta jaksab tõusta vara, et minna Tallinna bussile, et kümneks kooli jõuda. Teisalt ma ei kujutaks ette, et neid öid ja hommikuid poleks. Insomnia segatud igatsuste ja õnnetundega.

Õnn. Ma mõtlen, et ma tunnen õnne, samas ma pole kindel, kas ma õnne ka siis ära tunneks, kui see mulle silmade vahele lajataks.

Õnn. Ann. Pill. Mall.

Kella üheks lähen hambaarsti juurde. Tüütu. Ma eelistaks mitteminekut.