Esmaspäev, 18.oktoober 2004

Kell on 9 läbi. Väljas on masendavalt pime. Raske on silmi lahti hoida.

Eile, kui Pt-ga Tallinn-Tartu bussist maha astusin, vaatasin taevasse - tohutusuured hakkide parved räuskasid Tartu kohal. Veel Vanemuise juures kuuldus hakkide räuskamine kui mingi kurjakuulutav helikuma. Ma mõtlesin P. peale. Talle meeldib see kisa, see millegi järele või peale karjumine. Mina mõtlen sellest kisast kui pimeduse rünnakust, vihmast, kinnistest rähmastest silmadest. Energiavaegusest.

Nagu tänane hommik.

Tegin endale klaasi kuuma sidrunivett, mille nüüdseks kurgust alla olen kallanud. Ja siis ootab mind veel latte.

Öösel ei saanud ma magada. Insomniatsükkel. Vist.

Üritan nüüd tasakesi oma päeva alustada.

(PS. See on mu kolmas päevaraamat siis)