Neljapäev, 21.oktoober 2004, hilishommikul

Eile karjusin hääle ära. TÜ spordihallis oli Eesti (Ühispanga) korvpalli meistriliiga esimene mäng ja Rock esines Rockile omaselt närvesööva etteastega. Naersime eile peale ligi 15 punktise edumaa kaotamist teise poolaja esimesel veerandil, et no mida me närvitseme, nagu see oleks midagi erakordset. Täiesti tüüpiline Rocki mäng. Neid mänge ei ole just palju, kus Rock kenasti oma edumaad kogu mängu kestel säilitaks. Oi, ja Doronin sai esimesel poolajal 5 viga täis, ja siis veel tehnilise suupruukimise pärast. Nii et, jah, alustuseks oli ikka väga vinge mäng. Esimese mängu kohta isegi liialt vinge ja emotsiooniderohke.

Pt oli ka esimest korda Rocki mängul. Nüüd Sa tead kallis, millest Sulle telefonitsi rääkisin, kui tuttavaks saime. Nüüd Sa nägid, mis põhjustab seda müra ja möirgamist, mida kuulsid, kui mobiili kuulmeaugu rahva seast palliplatsile suunasin.

Pärast mängu mõtlesin, et see mängudel kaasaelamine on üks väheseid, kui mitte ainsaid asju, mis viib mõtted täiel määral igapäevasest saastast eemale. Pärast mängu olin läbi kui läti raha. Hea tunne.

Ööl vastu kolmapäeva lõpetasin Wintersoni "Kehale kirjutatud". Üks võimsamaid kirjanduselamusi viimaste aastate jooksul. Ma ei saanudki aru, miks ma viimaste lehekülgede juures kaks korda kõõksudes nutma hakkasin (kui füüsiliselt valus on niimoodi nutta - alguses ilma pisarateta, nii et kõht kisub krampi ning hingamise üle kaob kontroll ning hiljem pisaratega, mis loovad lehekülgede ja nägemise vahele maailma hägustava veeseina) - oli see äng ja ahastus, mis mulle selle raamatu lugemisel osaks sai, või võimas läbielamine, mis vormis end jõuliseks kirjanduselamuseks. Kui ma lõpetasin Fowles'i "Maagi", hoidsin raamatut sama kramplikult käes ning keeldusin seda käest panemast. Mul tekkis vajadus lennata kirjaniku juurde, tal õlgadest kinni haarata, teda raputada ning enda häälepaelad tummaks karjuda ta peale. "Miks Te teete niimoodi? MIKS!?!" Kirjanik vaataks mulle otsa, paneks mind tugitooli istuma (võimalik, et Wintersoniga läheks me mõnda dekadentlikku Londoni kohvikusse), pakuks mulle teed (Wintersonile ma teeks välja) ning me räägiks tunde kõigest, mis maailma selgemaks muudaks.

Hommikul ärgates on silmad küll rähma täis, aga maailm on mõnevõrra selgemaks saanud. Nagu oleks kirjanikuga kohtunud. Tõusen voodist ning sisemuses tuikab uinutavalt mõjuv melanhoolia.

Lilled vajavad kastmist.