Teisipäev, 19.oktoober 2004, 16.smth

Piletid Pulmareisile olemas. Saal oli juba päris korralikult täis müüdud. Vanemuisel tundub kenasti minevat. S. rääkis, et tahtis Mesimeest vaatama minna, aga näed, aasta lõpuni välja müüdud.

Ma küll ei saa aru sellest punasest värvist, mis seda kunstimekat nüüd sümboliseerib. Eriti huvitavalt mõjuvad need kolm punast lippu, mis Vanemuise suure maja kõrval on uhkelt vardasse heisatud. Võib-olla peabki h u v i t a v a l t mõjuma.

Lõunat süües istusin ühes lauas oma lapsepõlve sõbra(nna)ga. Elas samas kvartalis kus mina. Mängisime koos trifaad ja kummikeksu ja rahvastepalli ja luurekat. (Ma olin meesterahva kohta kõva kummikeksu mängija. Viienda klassi peenikesed käärid ei olnud mu jaoks mitte mingisugune probleem.) Arvan, et viimati rääkisingi temaga rahvastepalli platsil. Või keksukummi hoides. Kui ma oma sõbra B. lauda istusin, kes siis nüüd, nagu välja tuli, on mu kunagise lapsepõlvekaaslasega tuttavaks saanud, küsis aegadetagune kvartalikolleeg mu käest, kas ma teda mäletan. Ja ta oli väga üllatunud, et ma (loomulikult) mäletasin teda. "Kas tõesti? Kas tegelikult ka?!?" Ta oli kena.

Kummalise tunde jättis see lõunasöök. Vaatad, täiskasvanud särav naine, samas kui kuskil mälusoppides aktiveeruvad pildid lapsepõlveeast. (Nüüd ma tundsin, et olen selles Mahavoki laulus. Nice.)

Täna ma tahan reedet. Ja järgmist nädalavahetust ka.

Homme ma sellele ei mõtle. Sest homme on kuri päev.

Nüüd ma lähen B. juurde. Toome ta 23 toalille mu korterisse. Ma väga, väga-väga loodan, et minu ja tema taimed sõbralikult läbi saavad, sest nad peavad siin vähemalt jõuludeni koos ruumi, õhku ja niiskust jagama ning oleks inetu lugu kui mõni käesoleva aasta lõppedes otsad annaks. Nad võivad nii jonnakad olla.

(PS. Kallis, ma nii igatsen Su järele)