Teisipäev, 19.oktoober 2004, kell 10 läbi

Tulin just kohtamiselt inimesega, kellele pean edaspidi osaühingu finantsaruandlust andma. Normaalne vend, mitte nagu see moor, kellel ma silmad peast oleks mingil hetkel tahtnud kiskuda.

Ärimaailm on erutav maailm.

Täna magasin supernormaalselt ja supersisse. Nägin veel mingit pauku unes. T*** kus ma ehmatasin. Siis helises telefon. Juhatuse liige helistab, tahab mulle autot tuua. Ma loomulikult üritan telefonis olla juba ammu ärganud mees. See kukub alati kuidagi idiootselt välja. Aga ma üritan seda sellegipoolest. Alati.

Kell üheksa siis see kokkusaamine. Isun väga ilusa, peaaegu et perfektse nahkdiivani peal. Jalas NY-st ostetud ZARA teksapüksid, millel taga suured suhteliselt suurte metallnööpidega kinnikäivad taskud. End diivanil nihutades tunnen, kuidas üks nööp tungib nahka ning tõmbab sellele juti. Enda auto juhiistme ma nende nööpidega tuksi olen juba keeranud. Tundub, nagu kaasvestleja oleks nahka kratsivat häält kuulnud ning ta heidab pilgu kuskile kubemepiirkonna kanti, sellest läbi. Enam ma end liigutada ei julge. Hiljem, püsti tõustes, vaatan kiirelt diivanit. Pruunil nahal jubetseb pikk lai hele jutt. Pahad, pahad nööbid!

Mis nüüd?

Hmm, broneerin piletid reedesele Pulmareisi esietendusele (kui populaarsed tantsijad välismaalt pole taganud Vanemuisele täissaali).