Teisipäev, 26.oktoober 2004, peale pangas käiku

Midagi ahvatlevat on pankades. See, kuidas peale “info/arveldused” või “privaatkabiin”, või mis eriti vinge, “valuutavahetus” nupule vajutamist trükitakse välja järjekorranumber; see, kuidas rahalugemismasinasse asetatud kupüürid kalkuleeritakse lõppsummaks; see, kuidas telleri näpud on kergelt kohmakad ja ettevaatlikud, et mitte murda kunstküüsi; see, kuidas iga tehingu pealt, mis teed, saab pank kasu. Inimesed peaks sellest õppust võtma. Peaks õppima elama nii, et iga liigutus, mis teed, on kasutoov. Üldiselt inimesed ikkagi elavad nii, et suurem osa liigutustest ja käikudest, mis tehakse, on kas enese raiskamine või endale kahju toomine. Ja ma ei räägi loomulikult ainult materiaalsest kahjust. Ma räägin sellest idealistlikumas plaanis - kasust ilma teisi kahjustamata. Või midagi sellist.

Pank. Väga tugev sõna.

Eile sain tuttavaks ühe tugeva, väga vinge naisega. K. tugevus peitub suuresti asjadesse suhtumises. Ta rääkis mulle loo, kuidas ta paar kuud tagasi koearaga jalutades avastas, et tal kodu lähedal põllul, põõsaste vahel, elavad elu hammasrataste vahele jäänud mees ja naine. Kodutute elutuba olevat lageda taeva all. Seal on neil pliit, jalgratas, mõned toolid ja laud. Ja mingit kraami veel. Magamistoas eraldab lagedat taevast ja magamisaset okste külge seotud kilekatus. Kõik on vettinud ja trööstitu. K. ütles, et läks siis nendega rääkima. Et ta ikka inimestelt küsib, kuidas läheb ja kas saab neile kuidagi kasulik olla. Nagu välja tuli, oli naine eluterve huumorimeelega ja üldse väga hea jutuga tegelane. Mees on väga haige – astmaatik. Eelmine kuu kutsus K. mehele ka paar korda kiirabi. Talve see mees küll üle ei ela, arvas ta. Mehel ja naisel on kaks last, poeg ja tütar. Mõlemad Eesti riigis tuntud ja edukad tegelased. Lapsed vanematega ei suhtle. Aga mees ja naine ei kurda. Ja on rõõmsad. Nüüd viib K. neile iga nädal süüa, juua (mittealkohoolseid jooke, sest nagu selgus, on naine alkoholimaias, ja aeg-ajalt on ikka kuulda, kuidas pudelite eest saadud raha on juba vereringesse kallatud – siis naine hakkab kõvast laulma), riideid ja sigarette. Esmaspäeval süüa ja juua, neljapäeval riideid ja sigarette.

Ma küsisin, et kas neid keegi ära ei ole sealt ajanud. K. vastas, et kord mingi maaomanik oli käinud, aga no kus sa neid ajad. K. ise oli proovinud, et kuidas saaks neid kodutute varjupaika. Aga need asutused toimivad nõnda, et õhtul kell 9 saab sisse, magamiseks, ja hommikul peab juba teistpidi välja kolima. Kui aga inimestel on hinge taga ka väike varandus, nagu ratas ja laud ja toolid ja pliit ja muud kila-kola, siis pole varjupaika asja, sest ega ikka ei jäta küll oma varandust ööseks tänavale ripakile. Nii nad siis eelistavad põldu, et varandus oleks ikka käe jala juures, silma all. Naisel ja mehel olid ka mingid maad ja varad, aga need sai kõik kinkelepinguga lastele tehtud.

Kodutu. Üldse mitte nii tugev sõna.
Kodutute varjupaik. Mitte oluliselt tugevam sõnapaar.


Vaatan aknast välja. Kollane pärnapuu kiirgab erilist erkust. Ma ei olegi märganud, et ta nii kollane on.

Sügisene kurbus kratsib hinge.