Neljapäev vastu reedet, 21.oktoober vastu 22.oktoobrit 2004

Pea tuikab. Keha on lodev, jäsemed on nõrkusest umbes. Säärelihastes kirvendab ebameeldiv närvivalu. Tahaks jalad küljest keerata ning neid raputada, nagu koridorivaipa vastu seina kloppida. Äkki ei käi veri jalgades korralikult ringi. Äkki mu lihased atrofeeruvad?

Puhuti tunnen kopsu ja mao vahelises piirkonnas miskit korisemas. Tahaks selle endast välja köhida, aga see on seal kinni. Aeg-ajalt lööb sisse hingates rindu pisteid, makku nägemist võtvaid valusid. Hüppelised valud on kestnud juba aastaid. “See ei ole midagi erilist, teil on lihtsalt funktsioonihäired,” ütles mulle mu sisuarst. Ma ise kahtlustan erinevaid asju.

Ma tahaks näha enda sisu. Ma tunnen oma väliskesta, ma tean, kus kasvavad mu ihukarvad ning kus asuvad naharebendid. Oma sisu tunnen ma ainult läbi valu, läbi pistete, läbi iivelduse. Ma tahan oma sisu NÄHA.

Käisin päeval kiropraktiku juures. Kuulen veel praegu oma selgroogu ja rinnakorvi tema raskuse all ragisemas. “Teil on vaagnaluu paigast ära. Vasak pool on vajunud. Siis neljanda ja viienda ning viienda ja kuuenda lüli vahel on teil tugev häire, ma üritan selle eemaldada. Siit peaks teil ka päris valus olema,” ütleb kondiväänaja põlvili mul seljas istudes ning näppe tuharalihastesse surudes.

“Väga valus,” ägisen ma.

Ta väänab mind kõikvõimalikes poosides. Mu liigesed lõksuvad, kondid ragisevad. See kõik viib keha ja vaimu mingisse kõrgendatud olekusse. “Teil on ikka väga hea keha. Korrigeerub suurepäraselt.” Ma olen oma keha üle uhke. Üle tüki aja.

Kodus vajun voodisse, magama. Sügavasse unne. Ma olen kui peksa saanud koer. Hiljem, ärgates, on keha mu eelmisest kehast oluliselt erinev mehhanism.

Ma pean nüüd palju magama.