Tuesday, November 02, 2004

Teisipäev, 2.november 2004, kella kümne ringis hommikul

Nägin öösel unes, et mu süda jäi seisma. Lakkas mu silme all tuksumast. Vaatasin, kuidas südamemasina ekraanil (ma ei suuda praegu meenutada, kuidas seda masinat nimetatakse) jooksis sirge horisont tähistamaks mu südame seiskumist. Kõrvulukustav “piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii....” täitis ruumi. Ehmatasin hirmsasti. Mind valdas suur paanika elu kaotamise pärast. Hakkasin õlaringe ja südamemassaaži tegema. Kaua ei juhtunud mitte midagi. Mida aeg edasi, seda jõulisemad olid õlaringid. Ta peab tööle hakkama, no ta peab, mõtlesin. Siis, mingil hetkel hakkas süda jälle lööma. Sirge horisont südamemasina ekraanil muutus sakiliseks. Tuba täitis letargiline ja rahustav “piiiip, piiiip, piiiip, piiiip, piiiip, piiiip...” Siis tormas ruumi keegi meesterahvas. Ta vaatas ehmatanult mulle otsa ning ütles hingeldades, et tubli, nii tulebki teha. “Väga hea töö, mees.”

Ma tunnen end natuke paremini. Nagu oleks tagasi kargesse ja selgesse õhku sõitnud. See on hea. See on nii hea. Augus on väga paha olla. See muutub nii pahaks, et ei suuda hingata. Sellised hingamisraskused tekivad, et surmahirm tuleb peale.

Väljas on super ilus ilm. Mul on kohe suur tahtmine raamatupoodi minna ja miskit head lugemist osta. Siis raekalt ühest kohvikust kohvi kaasa haarata ning sügisese päikese kätte jalutama minna, oma uut raamatut veidike lapata ja kellegagi natuke juttu puhuda.

Kes tahaks minuga Toomemäele lõunast jalutuskäiku tegema tulla?

0 Comments:

Post a Comment

<< Home