Teispäev, 9.november 2004, Tartupäeva ennelõunal

Täna on Käärikuvaba Tartu päev. Sellised on head päevad, need Käärikuvabad päevad. Sest jaks saab liiga otsa sinna käimisest ja seal olemisest. Ja siis on hea Tartus olla, kus saab vajadusel ka lõunat süüa - sest nii uskumatu kui see ka pole, on Käärikul selle elementaarse asjaga aeg-ajalt natsa keeruline. Ja mulle see ei passi mitte.

Rääkides veel sünnipäevast ja söögist, sain ma muuhulgas kingituseks rösteri. Oo mis tegija aparaat see röster on! Mu unistus igahommikusest röstasaiast lõhe või forelliga on täitunud.

Eile oli mu viimane seanss kiropraktikuga. No vähemalt selleks korraks. Sain veel kohustuse teha konte korrigeerivaid harjutusi ning ülesandeks oma elu korda seada. "Te peate iseendaga tööd hakkama tegema. Jaa, ma tean, see on see kõige raskem osa kogu protsessist, aga pidage seda meeles, et kõik mis toimub teie kehaga, peegeldub teie vaimus ja hinges. Ning vastupidi."

Ma pean hakkama endaga tööd tegema. Ma pean hakkama endaga tööd tegema. Oehh.

Imelik on see, et ma tean täpselt, mida ma oma kehalt tahan, ja kuidas seda saavutada. Ja ma tean ka suhteliselt täpselt, kuidas hoida stabiilse ja tervena oma vaim ja hing. Aga ma ei tee selle heaolu suunas suurt midagi. Imelik. Väga imelik loom see inimene.

Eile õhtul rääkisin naabrinaisega kolmandal korruselt. Ta ütles, et neil käisid vargad eelmisel nädalal. Väga, väga ebameeldiv. Ma olen seda meie maja ja ümbruskonda ikka suht turvaliseks piirkonnaks pidanud. A äi sittagist.

Ja siis oli veel üks asi... a see läks meelest. Võib-olla hiljem tuleb meelde.

(Mul on endiselt tohutu kokteiliisu.)