Esmaspäev, 8.november 2004, peale 2004.aasta 7.novembrit

Sünnipäev.

Sünni päev.

Ma olevat sündinud kella 11 ajal õhtul.

Ema rääkis, et tal oli kõrvalvoodis keegi vene naine mitu tundi karjunud ja matuškat appi kutsunud.

Siis, õhtul, kui maja tühi, olevat keegi torumees mööda sünnitusmaja koridore ringi koperdanud ja karjunud, et sünnitusmaja põleb, sünnitusmaja põleb! Ei tulnud ükski ämmaemand ega õde kedagi majast välja toimetama. Hiljem oli ema teada saanud, et kuskil mingi prügikast põles.

Ma olevat raske tulemisega olnud. Õed olevat kiirelt siia ilma libisenud. Mina ei taht kuidagi tulla.

Kui ei oleks olnud võruvanaema, poleks ema minuga midagi peale osanud hakata.

Mu sünnipäevadega käis mitu aastat kaasas paraad. Alguses ma magasin kellegi kukil. Hiljem ma kartsin kukil olla.

Praegu, 26 aastat hiljem, on erinevaid kartusi ja hirme kogunenud minu sisse enam kui üks. Muu hulgas on kukilolemise kartus arenenud kõrgusekartuseks. Kõik on muutunud mastaapsemaks ja variatiivsemaks. Mõnikord ei lase hirmud rahulikult magada.

Tahaksin julgeda kukil magada.

Sünnipäevad on sünni päevast iga aastaga aina erinevamad. Imelik see elu.