Esmaspäev, 15.november 2004, vastu keskööd

Aasta saab kohe kohe läbi. (Paanika-paanika!) Imelik. Ja masendav mõnevõrra. Või siis jälle mitte. Ma tahaks, et see aasta läbi saaks. Osalt seepärast, et see on ikka parasjagu jube aasta olnud. Teisalt seepärast, et ma tahan näha, kuidas see aasta läbi saab. See aasta peab edukalt läbi saama. Kasumiga. Täna ma kerge ehmatusega tajusin mingite ehmatusjudinate saatel, et ma, taevas hoia, juhin mitmemiljonilise käibega ettevõttet. Kuidas see, vabandust, küll juhtus? Ma lõpetasin eelmisel aastal Tartu Ülikooli semiootika osakonna ju.

Vahetevahel see kõik tundub üks mäng. Nagu monopol. Ja need, kes seda liiga tõsiselt mängivad, ajavad naerma. Või ei, muigama pigem. Vahepeal nad ajavad sita keema ka.

Huvitav, mitu korda inimene oma elu jooksul tõdeb, et aeg läheb liiga kiiresti? Või kui mitte elu jooksul, siis aasta jooksul?

Kohe hakkab teisipäev. See päev on juba nii planeeritud.

Siis on kolmapäev. Ka täiesti palneeritud.

Siis neljapäev. Ka planeeritud.

Siis reede. Natuke vähemplaneeritud.

Ja siis see nädalavahetus jälle, mis läheb nagu poleks olnudki ja siis... seal see aastalõpp tulebki.



Üht asja olen viimasel ajal jälle palju mõtelnud. Ma tahaks, et elu läheks kihisevamaks. Ma tahan tunda kiljumapaneva magusa edu maitset. Näed, ütlesingi välja.

(OK, ma siis praegu lõpetan. Musi tahab teises linnas juba magama minna. Peab (tahab) ühe tudukõne tegema, vai mis? ;))