Teisipäev, 23.november 2004, keskpäeval

Hingamisteed ei anna ikka üldse asu.

Mõtlesin, et kuidas ma küll nõndaviisi külmetusin? Siis leidsin asjale suhteliselt loogilise lahenduse (vähemalt enda arvates) - eks mu organism oli sellest solaariumipõletusest parajas shokis ning nõrk, lisaks veel see tohutu joomine ja mööda linna tuiamine, ja käes ta oligi. See on hea põhjus. Rahustab mind maha.

Mulle ei meeldi haige olla. Lapsena haige olles inimese eest hoolitsetakse ja ollakse hirmus hea. Suurest peast aga ei hoolitse keegi Su eest. Jama. Tahaks olla poputatud.

Siis haigest peast on liiga palju aega igasugu asjade peale mõtelda. Jube. Kõikide nende asjade peale, mis vajavad tegemist. Ja siis... kogu oma elu peale. Ja siis, oh sa poiss, kerib ära!

Imelik on olla. Haige ja imelik.

Väljas sajab lund. Talv mis talv.