Esmaspäev, 22.november 2004, õhtal

Ei teagi nüüd, oli see tohutu prassimine, mis nädalavahetusel keha kurnas või päevane mööda Tallinnat kablutamine. Igal juhul sain ma külmetuse.

Ja jube lugu on see, et tänapäeval on haigestumine ja kodus tervenemine väga suur luksus. See on ikka nõme. Inimene võiks rahumeeli haigest peast kodus istuda ja end ravida. Ja inimesel ei ole vaja mõtelda, et appi-appi, mis tööl toimub, nii palju on teha, kõik jääb tegemata, asjad ajamata...

Tegelikult ei juhtu ju midagi. Ja kui juhtubki, pohhui. Praegu olen mina tähtis, ja mu tervis. Vot.