Kolmapäev, 24.november 2004, hämardumise aegu

Miks need silmad nüüd nii valusaks läksid? Nina on endiselt nohune ja pea kuumab otsas. Mitte et palavik oleks, aga lihtsalt, kuumab.

Käärikul on kõrge lumi maas. Maal ja taeval pole vahet. Puud on lume all lookas. Haldusjuht tuli enne mu kabinetti ja tänas jumalat, et see lumesadu järgi jäi. Ise oli ta näost talviselt punane ja üldse imelikult õnneliku olemisega.

Mõnikord ma mõtlen, et Kääriku oleks nagu lumme sündinud. See koht võiks aastaringselt lume all olla. Siis oleks nagu päris. Töötajad on siin ka kuidagi rõõmsamad, kui lumi maas.

Tööd on palju. Aga sellega on ikka nii, et kui võtad otsast ja hakkad tegema, saab kõik tehtud. Ja paanika on olnud asjatu.

Näed, hämardumine muutub juba pimenemiseks. Lumi on sinist värvi. Tahaks lumme pikali visata, lumeingelid teha, naerda, olla täiesti muretu.

*

Oehh. Kallis.

Ma tahaksin, et Sa oleks seal, kui õhtul koju jõuan. Ma tahaksin ronida teki alla Su kaissu. Tahaksin enda sisse nohistada Su soojust ja lõhna ning tunda, kuidas mu ihukarvad Su naha pehmusest püsti tõusevad. Ma tahaksin Sind vaadata ja aina uuesti ja uuesti imestada, kui kuramuse armas Sa oled. Ma tahaks koos Sinuga õhtust süüa ja telekat vaadata ja piparmünditeed juua. Eh, juua piparmünditeed meega ja maailma kõige isukamalt mugida erinevaid toidupoe tordiletist hoolikalt valitud kooke.

Ma tahaksin hellusest ogaraks minna, kui Sa mulle hästi lähedale poed.

Ma nii igatsen.

Igatsen, igatsen, igatsen.