Reede, 17.detsember 2004, hommikul.
Reede on üks imelik nimi ühele päevale. REEDE. REEEEEDE. REEDEE. REEDE.
Mõtlesin, et viimasel ajal mul polegi neist reedetest suuremat rõõmu olnud, sest töö on täitsa huvitav ja nädalavahetused mööduvad ühtegi ergast või üksteisest eristamist võimaldavat mälestust jätmata. Ja üldjuhul olen ma esmaspäeva hommikuti rohkem väsinud kui reedeti. Paar viimast esmaspäeva on nüüd teistsugused olnud. Need nädalavahetused on möödunud jooma ja pidustusteta, ja nädalad on selle võrra produktiivsemad ning jõulisemad. Ma hindan enda puhul võimet olla jõuline ja produktiivne, aga selline saan ma olla ainult vastavatel tingimustel, mis endale looma pean. Puhkus on neist üks olulisemaid.
Võib-olla on see sellest, et olen vanaks jäänud.
Täna õhtul läheme suure sõpradekollektiiviga Hedvig Hansoni ja Andre Maakeri kontserti kuulama. Nii tore. Käisime seda tegemas ka eelmisel aastal. Siis küll mitte nii suure kollektiiviga, vaid kolmekesi. Tookordne on parim kontserdielamus üldse. Õhkkond oli nagu oleks sattunud Eric Claptoni või Nirvana MTV Unplugged kontserdile. Sisu aga oli meeletult mõnus, rahulik ja samal ajal õõvastav improvisatoorne jazz ja Hedvig Hanson.
Kuulasin eile õhtul Käärikult Tartusse sõites taaskord tema esimest eestikeelset eneseleidmist. Ma arvan, et see album on üks parimaid ja ilusamaid, mis mu plaadikogust leida võib ning mida ma üldse tean. Mu hinges on see album ühe teise albumiga tõenäoliselt esikohal (kuigi mulle ei meeldi enam teha selliseid "selle aasta parimad albumid" või "minu elu lemmikumad plaadid" edetabeleid, aga... no ikkagi). Ma lihtsalt tean, mis mu hinge kõige enam kratsib.
Rääkides Käärikust, jäin eile õhtul sinna juba traditsiooniks kujunenud kombe kohaselt pikemaks toppama. Minuga juhtub imelikke asju viimasel ajal. Nagu see vanamees, kelle auto peale võtsin ning kes oma poja ja naise surmast rääkis. Siis eile oli mul kohtumine ühe konsultandiga. Ta helistas mulle juba esmaspäeval. Leppisime kohtumise teisipäevaks. Teisipäeva hommikul ta helistas ning palus kohtumist edasi lükata, et ta peab sõitma kodukohta, kus tal üks sugulane raskesti haige. Aga loomulikult, vastasin. Leppisimegi siis kokku, et ta helistab neljapäeva hommikul ning me lepime kokku uue kohtumise. Eile hommikul ta helistas ning küsis, kas oleks võimalik kohtuda Käärikul kell 17.00. Jah, on, vastasin. Kell viis oli meesterahvas kohal. Rääkisime Käärikust ja ilmast ning paljust muust. Ta oli väga põhjalik, tegi endale kõik ülimalt selgeks. Mingil hetkel, ma isegi ei mäleta, mis koha peal see meie vestluses juhtus, tulid talle pisarad silma ning ta ütles, et ta peab mulle midagi isiklikku ütlema. "Mu isa suri eile õhtul." Mehe lein valgus üle mu keha ja hinge ning ta pisarad tõid mu silmadesse vee.
Teise inimese lein on mulle nagu sein, mille vastu ma mitte ei jookse ise, vad mille vastu mind visatakse. See on midagi, mida ma tegelikult ei saa kuidagi ise läbi elada, aga ma tunnen seda ääretult elavalt ning olen samas neetult jõuetu. Ma tahtsin, et see mees ei oleks tulnud kohtamisele. Ma tundsin ennast süüdi, et ta ei olnud kodus.
Ütlesin, et mul on väga kahju. Ja et "Te oleksite võinud ju helistada..." Ta vastas, et ei, ei, "Ma ei taha, et mul sellepärast töö tegemata jääks. Ma teen veel homme ka pool päeva tööd, ja sõidan siis koju. Mu lähedased kannavad matuste korraldamise eest hoolt."
Kas see vähendas mu süütunnet? Vist mitte oluliselt. Kui, siis natuke. Sest esimese hetkega ma mõtlesin, et ta tuli kodust tagasi meie kohtumise pärast. Aga see siiski ei olnud vist nii. Ja siis ma mõtlesin, et ma tahaks, et ta rahulikult leinaks. Et ta ei teeks tööd. Siis ma jälle mõtlen, et inimesed vajavadki tööd, et mõtteid eemale saada, et keskenduda mingilgi määral teistele asjadele, sest muidu võib ju hulluks minna. Aga äkki inimestel olekski vaja hullumist, läbielamist, tundmist.
Ma ei tea, mis inimestel vaja on.
Ma tean, et mina vajan läbielamisi. Mul on vaja tunda.
Administraatoritest oli eile tööl üks käredat sorti naisterahvas. Väga lahe tädi. Ta on väikest moodi nõid. Kord ta rääkis, et tal vanaema oli ikka päris nõid. Et eks ta temalt ühtteist saanud ole. Kord oli nii, et sead ei olnud nädal aega suutäitki sööki suhu võtnud. Vanaema oli pange lehmapiima võtnud ja koos M-ga metsa läinud. Vanaema pani piima kännule, M eemale puu juurde seisma, ning asus ise pangele sõnu peale lugema. Läksid siis kodo tagasi ja valasivad pangetäie piima sigadele. Sead hakkasid sööma nagu poleks häda majas olnudki.
M-l on kodus kõikvõimalikke taimedest tehtud ravimeid ja ekstrakte. Siis kui me Majutusjuhiga kurdame mingi häda üle, toob M meile miskit ravimit - kas siis pealemäärimiseks või sissevõtmiseks. Eile, peale kohtumist selle konsultandiga, istusin leti ääres ning lugesin lehte. M küsis mu käest, et kas see oli hea mees? Ma ütlesin, et ma ei saanud päris täpselt aru. Aga et ta oli väga kurb. Siis me rääkisime ilmast ja M rääkis igast seiku, mis Käärikul omal ajal juhtunud on. Ja kuidas Seinamägi oli super kaunis ja ümber järve oli terviserada, mida praegugi palju küsitakse aga mis ka on suht kinni kasvanud. Siis me rääkisime sellest, kuidas tal soolalambil pirn katki läks ja kuidas üks kasulikumaid ravimeid jala ja veresoonte hädade vastu on kastan. Kastan tuleb tükeldada ning panna 70%-se piirituse alla. Ja siis mõne aja pärast tuleb seda peale määrida. M ütles, et muidu oli mõnikord nii, et kui ta töölt tuli, lõid jalad sellist tuld, ja küll ta proovis neid üleval hoida ja masseerida, aga ei midagi. Peale kastanileotise kasutuselevõtmist "ma ei tea, mis on jalavalu! Rassel, looduses on kõik olemas, usu mind." Ma usun teda väga-väga.
M ütles ükskord Majutusjuhile, et oi see Rassel, tema on üks eriline poiss, selliseid on vähe.
Ja siis ta rääkis eile, kuidas ta suvel kohtas Helsinkis pojal külas olles sellist ilu, mida tema oma elus enne pole veel kohanud. "Tead, kõndisin mina tänaval ja issand avits, üks mulatitar kõndis vastu. Ta keha oli sale, nahk oli kuldne, pikad, pruunid, läikivad juuksed lehvisid tuules. Tema riietus oli napp, kontsade peal ta täitsa hõljus. Püha müristus, ma ütlen Sulle, kõik, isegi naised, vaatasid temale järele. Tema ei pööranud pilku kah! Eks ta ikka ise ka teadis, mis ilu talle antud on. Aga no ta oli ikka issand kui ilus. Nagu haldjas. Püha jummal, ma vaatasin talle kohe pikalt järele. Tead, kohe iga inimene, kellest ta möödus, vaatas talle järele. Ta oli lausa ebamaine."
See, kuidas M räägib, on naelutav. Ma unustan endal suu ka tavaliselt lahti.
Eh, homme on laupäev. See on täitsa normaalne nimi ühele päevale. Selles nimes on vähemalt "päev" sees. Ja laupäeva sees on jõuluõhtusöök. "Jõulud" - soe, "õhtu" - hubane ja erutav, "söök" - nämm-nämm.
Mõtlesin, et viimasel ajal mul polegi neist reedetest suuremat rõõmu olnud, sest töö on täitsa huvitav ja nädalavahetused mööduvad ühtegi ergast või üksteisest eristamist võimaldavat mälestust jätmata. Ja üldjuhul olen ma esmaspäeva hommikuti rohkem väsinud kui reedeti. Paar viimast esmaspäeva on nüüd teistsugused olnud. Need nädalavahetused on möödunud jooma ja pidustusteta, ja nädalad on selle võrra produktiivsemad ning jõulisemad. Ma hindan enda puhul võimet olla jõuline ja produktiivne, aga selline saan ma olla ainult vastavatel tingimustel, mis endale looma pean. Puhkus on neist üks olulisemaid.
Võib-olla on see sellest, et olen vanaks jäänud.
Täna õhtul läheme suure sõpradekollektiiviga Hedvig Hansoni ja Andre Maakeri kontserti kuulama. Nii tore. Käisime seda tegemas ka eelmisel aastal. Siis küll mitte nii suure kollektiiviga, vaid kolmekesi. Tookordne on parim kontserdielamus üldse. Õhkkond oli nagu oleks sattunud Eric Claptoni või Nirvana MTV Unplugged kontserdile. Sisu aga oli meeletult mõnus, rahulik ja samal ajal õõvastav improvisatoorne jazz ja Hedvig Hanson.
Kuulasin eile õhtul Käärikult Tartusse sõites taaskord tema esimest eestikeelset eneseleidmist. Ma arvan, et see album on üks parimaid ja ilusamaid, mis mu plaadikogust leida võib ning mida ma üldse tean. Mu hinges on see album ühe teise albumiga tõenäoliselt esikohal (kuigi mulle ei meeldi enam teha selliseid "selle aasta parimad albumid" või "minu elu lemmikumad plaadid" edetabeleid, aga... no ikkagi). Ma lihtsalt tean, mis mu hinge kõige enam kratsib.
Rääkides Käärikust, jäin eile õhtul sinna juba traditsiooniks kujunenud kombe kohaselt pikemaks toppama. Minuga juhtub imelikke asju viimasel ajal. Nagu see vanamees, kelle auto peale võtsin ning kes oma poja ja naise surmast rääkis. Siis eile oli mul kohtumine ühe konsultandiga. Ta helistas mulle juba esmaspäeval. Leppisime kohtumise teisipäevaks. Teisipäeva hommikul ta helistas ning palus kohtumist edasi lükata, et ta peab sõitma kodukohta, kus tal üks sugulane raskesti haige. Aga loomulikult, vastasin. Leppisimegi siis kokku, et ta helistab neljapäeva hommikul ning me lepime kokku uue kohtumise. Eile hommikul ta helistas ning küsis, kas oleks võimalik kohtuda Käärikul kell 17.00. Jah, on, vastasin. Kell viis oli meesterahvas kohal. Rääkisime Käärikust ja ilmast ning paljust muust. Ta oli väga põhjalik, tegi endale kõik ülimalt selgeks. Mingil hetkel, ma isegi ei mäleta, mis koha peal see meie vestluses juhtus, tulid talle pisarad silma ning ta ütles, et ta peab mulle midagi isiklikku ütlema. "Mu isa suri eile õhtul." Mehe lein valgus üle mu keha ja hinge ning ta pisarad tõid mu silmadesse vee.
Teise inimese lein on mulle nagu sein, mille vastu ma mitte ei jookse ise, vad mille vastu mind visatakse. See on midagi, mida ma tegelikult ei saa kuidagi ise läbi elada, aga ma tunnen seda ääretult elavalt ning olen samas neetult jõuetu. Ma tahtsin, et see mees ei oleks tulnud kohtamisele. Ma tundsin ennast süüdi, et ta ei olnud kodus.
Ütlesin, et mul on väga kahju. Ja et "Te oleksite võinud ju helistada..." Ta vastas, et ei, ei, "Ma ei taha, et mul sellepärast töö tegemata jääks. Ma teen veel homme ka pool päeva tööd, ja sõidan siis koju. Mu lähedased kannavad matuste korraldamise eest hoolt."
Kas see vähendas mu süütunnet? Vist mitte oluliselt. Kui, siis natuke. Sest esimese hetkega ma mõtlesin, et ta tuli kodust tagasi meie kohtumise pärast. Aga see siiski ei olnud vist nii. Ja siis ma mõtlesin, et ma tahaks, et ta rahulikult leinaks. Et ta ei teeks tööd. Siis ma jälle mõtlen, et inimesed vajavadki tööd, et mõtteid eemale saada, et keskenduda mingilgi määral teistele asjadele, sest muidu võib ju hulluks minna. Aga äkki inimestel olekski vaja hullumist, läbielamist, tundmist.
Ma ei tea, mis inimestel vaja on.
Ma tean, et mina vajan läbielamisi. Mul on vaja tunda.
Administraatoritest oli eile tööl üks käredat sorti naisterahvas. Väga lahe tädi. Ta on väikest moodi nõid. Kord ta rääkis, et tal vanaema oli ikka päris nõid. Et eks ta temalt ühtteist saanud ole. Kord oli nii, et sead ei olnud nädal aega suutäitki sööki suhu võtnud. Vanaema oli pange lehmapiima võtnud ja koos M-ga metsa läinud. Vanaema pani piima kännule, M eemale puu juurde seisma, ning asus ise pangele sõnu peale lugema. Läksid siis kodo tagasi ja valasivad pangetäie piima sigadele. Sead hakkasid sööma nagu poleks häda majas olnudki.
M-l on kodus kõikvõimalikke taimedest tehtud ravimeid ja ekstrakte. Siis kui me Majutusjuhiga kurdame mingi häda üle, toob M meile miskit ravimit - kas siis pealemäärimiseks või sissevõtmiseks. Eile, peale kohtumist selle konsultandiga, istusin leti ääres ning lugesin lehte. M küsis mu käest, et kas see oli hea mees? Ma ütlesin, et ma ei saanud päris täpselt aru. Aga et ta oli väga kurb. Siis me rääkisime ilmast ja M rääkis igast seiku, mis Käärikul omal ajal juhtunud on. Ja kuidas Seinamägi oli super kaunis ja ümber järve oli terviserada, mida praegugi palju küsitakse aga mis ka on suht kinni kasvanud. Siis me rääkisime sellest, kuidas tal soolalambil pirn katki läks ja kuidas üks kasulikumaid ravimeid jala ja veresoonte hädade vastu on kastan. Kastan tuleb tükeldada ning panna 70%-se piirituse alla. Ja siis mõne aja pärast tuleb seda peale määrida. M ütles, et muidu oli mõnikord nii, et kui ta töölt tuli, lõid jalad sellist tuld, ja küll ta proovis neid üleval hoida ja masseerida, aga ei midagi. Peale kastanileotise kasutuselevõtmist "ma ei tea, mis on jalavalu! Rassel, looduses on kõik olemas, usu mind." Ma usun teda väga-väga.
M ütles ükskord Majutusjuhile, et oi see Rassel, tema on üks eriline poiss, selliseid on vähe.
Ja siis ta rääkis eile, kuidas ta suvel kohtas Helsinkis pojal külas olles sellist ilu, mida tema oma elus enne pole veel kohanud. "Tead, kõndisin mina tänaval ja issand avits, üks mulatitar kõndis vastu. Ta keha oli sale, nahk oli kuldne, pikad, pruunid, läikivad juuksed lehvisid tuules. Tema riietus oli napp, kontsade peal ta täitsa hõljus. Püha müristus, ma ütlen Sulle, kõik, isegi naised, vaatasid temale järele. Tema ei pööranud pilku kah! Eks ta ikka ise ka teadis, mis ilu talle antud on. Aga no ta oli ikka issand kui ilus. Nagu haldjas. Püha jummal, ma vaatasin talle kohe pikalt järele. Tead, kohe iga inimene, kellest ta möödus, vaatas talle järele. Ta oli lausa ebamaine."
See, kuidas M räägib, on naelutav. Ma unustan endal suu ka tavaliselt lahti.
Eh, homme on laupäev. See on täitsa normaalne nimi ühele päevale. Selles nimes on vähemalt "päev" sees. Ja laupäeva sees on jõuluõhtusöök. "Jõulud" - soe, "õhtu" - hubane ja erutav, "söök" - nämm-nämm.
posted by Rassel at 8:05 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home