Laupäev, 4.detsember 2004, hilise hommikusöögi aegu

So tell me where you are
Tell me how you feel
Oh tell me what you need
Well just tell me how you feel

And let it all just rain on me
Oh let it all just rain on me
So let it all just rain on me
Oh let it all just rain down on me

Gio jookseb kord ühele poole tooli, millel istun, ja ajab end tagumistele käppadele püsti, kord teisele poole tooli. Võtan ta sülle. Sellist siirasarmast, samas kapriisset tähelepanu nõdmist on ikka väga raske ignoreerida. Nüüd ta toetab end esikäppadega kirjutuslauale ja vaatab üle läpaka ekraani aknast välja. Või vaatab ta toataimi. Raamatukogutoa aknal on neli taime, üks neist see suurepärane amarüllus, mis on oma õitsemise viimases staadiumis.

Huvitav, mida ta sealt näeb?

Hea laupäev on. Panin pesu pesema. Hmm, ja ma tunnetan endas mingit jõudu koristama hakkamiseks. Suurepärane!

Äkki lähen käin Käärikul. Vaatan kuidas olukord on ja... eh, võiks ju suusad ka esimest korda sel hooajal alla panna. Ahvatlev mõte.

Kuigi eile ma mõtlesin, et tõenäoliselt jääks mu süda seisma kohe, kui mingi aktiivsema liigutuse teeksin. Kuulasin õhtul natuke trammi ja bussi ning see hea trammi ja bussi saatel tantsimise rütm tuli sisse. Ja nii ma tajusin kui nõrgaks on mu keha jäänud. Kuidagi stressis. Ja ma ei saagi aru, kas see on keha, või on nõrkus vaimus.

Gio pani ka ühe tagumise käpa kirjutuslauale. Nagu valmistuks üle laua aknalauale jooksuks. Imenaljakas.

Suht tühja ajan siin, kas pole. Mul on vist lihtsalt kuidagi normaalne olla. Täiesti normaalne on olla.

Normaalne.