Teisipäev, 28.detsember 2004, jälle hommikul

Ma olen veel täitsa segi, sest ma ärkasin hetkel, kui nägin unes, et mu korteri laed lasid vett läbi, seintes oli vamm ning ma kakkusin seintest välja igasugu antiikseid lambikesi ja kellasid (neid hotelli kellasid, mida klient vastuvõtulauas lüüa saab, et anda märku enda kohalolust). Elutuba oli ainuke korras. Praegusest elutoast eristas seda suurus, sest mu unenäo elutuba oli palju suurem, sein oli krohvitud ning antiikpunaseks värvitud. Hästi ilus. Ja ühe seina peal oli Siilist selline portreepilt nagu neid 18. sajandi lõpus tehti - elegantne, aga natuke karm, selline tähtsa naise pilt. Ma arvan, et Siil oli selle pildi peal mingi selline tegelane, kes korraldas sotsiaalseid koosviibimisi, üritusi, kuhu oli väga olulilne olla kutsutud ning kuhu igaüks ikka naljalt ei saanud. Teatud mõttes läks see portree kokku mu toa värvidega.

Sista autole sõideti eile tagant sisse. I hope that this is as bad as it gets ja et uus aasta hakkab uue lauluga. Eile pidasime Plu-ga suure vestluse maha sellest, kuidas mina usun asjade toimumisse aastate raamides, tema mitte. Ega tegelikult me teagi ju, kuidas need asjad siis ikka käivad. Sest... eriti üldistades käivad ju asjad elude raamides. Asjad toimuvad igaühe jaoks ühe elu jooksul. Samas jälle ei pruugi kellegi või milligei sünd olla algus (nagu seda ei pruugi sisulises mõttes olla 1.jaanuar - sest vormilises mõttes ta ikka on algus) ning surm lõpp (nagu seda võiks olla 31.detsember), vaid kellgi/millegi jätk/jätkamine/edasikulgemine. See kõik on tegelikult ju kinni selles, kuidas asjadele vaadata. Ja nii peabki olema. Inimene peab asjadele vaatama nii, nagu talle hea on. Nii, nagu ta suudab oma elu paremini elada ning end paremini tunda. Sest see loeb. See loeb, kuidas me end tunneme, ning kuidas me suudame enda elu elada nii, et see oleks hästi elatud.

Kurat, ma ikka mõtlen, et ma ei taha kunagi midagi kahetseda. Ja mitte ses mõttes, et kahetseda tehtut, vaid kahetseda tegemata jätmisi. See oleks väga paha. Ja praegu on juba asju, mille tegemata jätmisi ma natsa kahetsen. Samas... jah, need on asjad, millega annab veel enda elu sisustada, nii et... neid vaja lihtsalt teha. Tõenäoliselt läheb kuskile sinna auku ka mu selle aasta uueaasta lubadus endale. (Ja ma ei usu sellesse, et kui ma seda kõva häälega ütlen, siis see ei lähe täide või miskit - see kõik rohkem ikka minus endas kinni.)

Varsti on reede! Super!