Esmaspäev, 27.detsember 2004, hommikul

Mingil põhjusel olen täna eriti väsinud. Öösel suurt magada ei saanud, sest suurema osa ajast tegelesin unes kommikottide pakkimisega. Kellele? Mingitele tähtsatele tegelastele. Sest need pidid suured olema. Nii ma siis pakkisingi suuri kommikotte. Ja see ei jäänud ega jäänud järele. Küsisin aju käest veel öösel, et kas ta peab minuga nii tegema? Ju siis peab, sest järgi see ei jäänud. Rõve.

Viis päeva veel ja siis on uus aasta. Uus aasta tuleb parem. Peab tulema. Imelik, mul oli eelmise aasta lõppedes tunne, et see tuleb hea aasta. See oli väga inetu aasta. Ja noh, kui mõtelda sellele, et tegelikult oli eelmine aasta päris hea aasta, just isiklikus plaanis, siis oli rumal arvata, et see käesolev tuleb hea.

Mhh, nii on vist targem ka järgmise aasta kohta mitte midagi arvata. Tuleb mis tuleb. Ma üritan aktsepteerida olukordasid sellistena nagu need on. See on lihtsalt enesesäästlikum ja alalhoidlikum. Kas see hea on, tjah. Igal juhul on see mõistlik ja nii on natsa kergem. Kui sajab, siis sajab. Kui on lörts, siis on lörts. Hea on, kui ei ole. Aga kui on, siis on. On nagu on. See on üks hea mõte. Ja tegelikult... ongi nii nagu on. Ja kui sellega leppida, siis kõik funktsioneerib oluliselt paremini. Ja kõike annab ka paremini muuta.

Latte saigi otsa. Nüüd peaks siis riidesse panema.

Tahaks hoopis alasti voodisse pugeda. Ronida üle Sinu, nii et mu keha tunneks Su kuumust, libiseks üle Su siidise naha. Su jalad põimuks ümber minu. Me moodustaksime igaviku sõlme.