Kolmapäev, 2.veebruar 2005, keskpäeval

Inimesed talves on nii huvitavad. Liiguvad teistmoodi kui muidu, hingavad teisiti, räägivad teisiti. Vaatavad teisiti ja nutavad teisiti.

Ficusel, mis elab mu raamatukogutoa aknalaual, on sügis kätte jõudnud. Osa lehti on kollased, osa juba aknalauale pudenenud. Enamus elab küll edasi oma aastaringset rohelist elu. Aknast paistab talv, ja Ficus räägib mulle jutte sügisest. Alati elab korraga elab mitu aega. Üks ja ainuke aeg on mõeldamatu.

Hommikud on juba valgemad. Kell pool kaheksa tööle sõites on juba päris valge. Õhtul on veel enne kuut aimatavalt valge. Päevad on pikemad. Sunnin hingamist sügavamaks, korrapärasemaks, kergemaks.

There’s still a little bit of your taste in my mouth
There’s still a little bit of you laced with my doubt
It’s still a little hard to say what's going on

There’s still a little bit of your ghost your weakness
There’s still a little bit of your face i haven't kissed
You step a little closer each day
That i can’t say what's going on