Teisipäev, 25.jaanuar 2005, peale hommikut

Lasin hommikuse latte piima üle keeda ja põhja kõrbeda, sest lugesin üht artiklit Aleksander Suure kohta. Õigemini artiklit, mis kirjutatud seoses filmiga Alexander. Nii juhtub, kui inimene komistab millegi otsa, millest äkki sõltuvusse jääb. Mõni sissekanne tagasi rääkisin, kuidas olen järjest vaadanud filme Colin Farrell'i osatäitmisel. Ja nüüd eile käisin Alexandrit vaatamas. Väga võimas film. Igatahes mõjus mulle niivõrd, et nägin unes, kuidas olin väejuht ja kuningas ning osalesin meeletutel lahingutel ning vallutasin suuri territooriume. Kuidagi pingeline öö oli. Ärkasin ning olin täiesti sodi. Nagu sõjast tulnud. Pidin võimlemisharjutusi tegema, et keha mõistaks - me oleme ärganud, ei ole enam pikali ning ei näe verd tarretavaid unenägusid. Njah.

Colin Farrellist rääkides - ma pole kaua tundnud sellist asja, et tahaks mingi näitlejaga kõik filmid ära vaadata. Colin Farrelli puhul see just nõnda on. Imelik, kuidas tunded/emotsioonid/vaated/arvamused/seisukohad väga kiiresti muutuda võivad. Alles ma mõtlesin, ja rääkisin seda ka kellegagi, et Farrelli fenomen on mõistetamatu. Et kuidas temast selline tegija on saanud. No jah, nüüd ma siis tean. (Ja üldse, see on järjekordne kinnitus sellele, et enne, kui mingis asjas sõna võtma hakata, tuleb ikka asjaga kokku ka puutuda, asja süveneda ning... noh, siis võib juba oma suu lahti teha.)

Fakk, päev ootab. Tänu sellele filmile läks mu sees nii palju elama. See on nii super tunne. Mingi hea power on sees. Seda ei saa kasutamata jätta. Mitte mingil juhul.